Eesti Energia: Rene Tammist võiks keskenduda taastuvenergia arendamisele

Paldiski tuulepark Pakri poolsaarel. Foto: SANDER LVEST / PM/SCANPIX BALTICS

Taastuvenergia Koja juhataja Rene Tammist leidis eile Postimehes avaldatud artiklis, et Elektrilevi tuleks Eesti Energiast eraldada ja selle võiks ühendada Eleringiga. Sama mõtet on korduvalt väljendanud Eleringi juht Taavi Veskimägi, kelle idee asjatundjate ringis erilist poolehoidu leidnud pole, sest segaseks jääb, millist probleemi lahendatakse ja millist kasu see võiks ühiskonnale tuua.

 

Tavapäraselt osa taastuvenergia tootjate häälekandjana tegutseva Rene Tammisti artiklist ei leia kahjuks hästi argumenteeritud fakte, miks taolist Euroopa mõistes enneolematut kahe täiesti erineva funktsiooniga võrguettevõtte ühendamist vaja oleks.

Teemaga kursis olevatele inimestele on hästi teada, et Elektrilevi reguleeritud ärist pärinev kulu-tulubaas on rangelt eraldi hoitud Eesti Energia teiste valdkondade tuludest-kuludest ja sellel hoiab Konkurentsiamet silma peal. Konkurentsiamet on ka kinnitanud, et Elektrilevi täidab tegevusalade eristamise osas täielikult õigusaktides toodud nõudeid.

Tammist kirjutab, et Elektrilevi ja Eleringi liitmine võimaldaks alandada võrgutariifi. Samal ajal on põhivõrguettevõtte Elering juht ise eelmisel nädalal möönnud, et Elektrilevi eraldamine Eesti Energiast tooks kaasa võrgutasu tõusu elektritarbija jaoks. Olgu öeldud, et võrguteenuse tariif ei sõltu sellest, kas Elektrilevi kuulub Eesti Energiale või kellelegi teisele, vaid eelkõige tehtavatest investeeringutest, ettevõtte efektiivsusest ja regulatsioonist. Mõistagi on hind Konkurentsiameti järelevalve all.

Selleks, et tekiks sünergia põhivõrgu ja jaotusvõrgu planeerimisel, ehitamisel, haldamisel ja juhtimisel, ei pea läbi tegema kulukat ja sisuliselt mitte mingit selgelt defineeritud probleemi lahendavat ühinemist. Eestis on lisaks Elektrilevile veel ligikaudu 30 jaotusvõrguettevõtet, mis on valdavalt eraomandis – osapoolte võrdseks kohtlemiseks peaks sellisel juhul need ka kõik ühte ettevõttesse liitma, kuid see on kulukas ja ka seadusandluse tõsist muutmist vajav protsess, mille kasu on võimatu prognoosida. Milleks sellist segadust tekitada ja riskantselt raha kulutada?

Sünergiat suuremahuliste võrguvarade planeerimisel ja ehitamisel saab tekitada palju lihtsamalt – jaotada varad vastavalt võrkude funktsioonile. Täna on näiteks Eleringi varade hulgas 110 kV pingega liinid ja alajaamad, mis terves maailmas levinud praktikale täidavad tegelikult jaotusvõrgu funktsiooni. See, et need varad on täna valedes kätes, tekitab ebaefektiivsust ja mõttetut bürokraatiat võrguga liitumisel. Juba pikemat aega on käinud arutelu nende varade üle viimiseks jaotusvõrgu koosseisu, kuid Elering on selles osas üles näidanud põhjendamatut passiivsust, mis takistab positiivse sünergia teket.

Võrreldes enamike Euroopa riikidega on elektritarbijate andmetega meil Eestis lood isegi eeskujulikud. Kõigile, kes soovivad Eesti elektritarbijatele teenuseid osutada, tagab võrdse ligipääsu andmetele Eleringi poolt hallatav andmekeskus, kus tegelikult andmete omanik ehk klient ise otsustab, kes tema andmetele ligi pääseb. Eesti Energia ja Elektrilevi klientide andmete lahusust kontrollib ka Konkurentsiamet. Kliendiandmete töötlemise veelgi paremaks toimimiseks võikS Elering senisest paremini tagada ka nende inimeste ligipääsu andmekeskusele, kellel puudub nn digivõimekus (mobiil-ID, ID-kaardi kasutamise võimekus).

Lähiaastaid vaadates on Eleringil suured väljakutsed oma põhiülesannete täitmisel: varustuskindluse tagamine, piisavate piiriüleste ülekandevõimsuste tagamine ning turukorraldus. Juba aastaid ootab lahendamist kolmandate riikide päritoluga elektriimpordi reguleerimine, mis tekitab elektriturul ebavõrdset konkurentsi. Samuti Balti riikide BRELL-i sünkroonalast desünkroniseerimine ja Kesk-Euroopa võrguga liitumise alaste tehniliste lahenduste väljatöötamine ja vajalike kokkulepete sõlmimine jne.

Elektrilevi on siiani tegutsenud valdavalt reguleeritud võrguettevõttena, kuid tegelikult on see juba sisenenud konkurentsiärisse, sest hajaenergeetika ja salvestustehnoloogiate kiire areng annab klientidele valikuvõimaluse – kas tarbida „võrguelektrit“ või toota elektrit ise. Elektrilevi teenindab Eestis üle poole miljoni kliendi erinevalt näiteks Eleringist, kellel gaasi ja elektri kliente kokku on kõigest mõnikümmend. Keeruline on näha, kuidas kahte väga erinevate ülesannetega ja võrreldamatu kliendibaasiga ettevõtet ühendades tekiksid täiendavad sünergiad.

On üsna kindel, et tulevikus Elektrilevi reguleeritud tulud kahanevad koos võrgutariifide alanemisega. Seda peab kompenseerima vabaturuteenuste osakaalu kasv Elektrilevi tuludes. Mõistlik oleks neid  suundumusi eelnevalt mõista, kui tormata Elektrilevi tuleviku osas ettepanekuid tegema.

Kokkuvõtteks soovitame Rene Tammistil rohkem keskenduda taastuvenergia arendamisele, millega tema juhitav organisatsioon enda nime järgi tegelema peaks, aga kus pole viimastel aastatel paraku erilist edu saavutatud.