/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/06/20/7911554t1hacf7.jpg)
Valeraha tuvastamise tehnikad on sama vanad kui raha ise, kuna võltsimine on väga levinud juba aastasadu.
Kuidas kindlaks teha, et tegu pole valerahaga? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks aastal 1881 oli hinnanguliselt pool ringluses olevatest dollaritest valeraha, kirjutab BusinessInsider. Tänapäeval aga on see, kuidas valeraha tuvastada, pidevas arengus ja muutumises.
On andmeid, et isegi esimesi vermitud münte vana-aja riikides võltsiti regulaarselt. Rooma imperaatorid näiteks tegid teadlikku võltsimist, lisades müntidesse kulla ja hõbeda kõrvale odavamaid metalle.
Mida aeg edasi, seda osavamaks on võltsijad muutunud. Nii tutvustas Kanada just äsja polümeerist rahapabereid, mis peaksid olema senistest märksa võltsimiskindlamad. Sellest materjalist rahapaberid on juba aastast 1988 kasutusel Austraalias ning ka näiteks britid, Malaisia, Tšiili, Uus-Meremaa ja Mehhiko on juba nende peale üle läinud.
Levinud on hologrammide kasutamine paberrahal, samuti ka vesimärgid. Viimaste puhul tuleb vaadata paberit vastu valgust, et vastav turvamärgis nähtavale ilmuks.
Samuti kasutatakse mikrotekste, mida on võimalik lugeda vaid suurendusklaasiga, ning värvi muutvaid kujutisi. Tuntud on ka vaid teatud valguses nähtavale ilmuvad märgid, mida palja silmaga ei näe.