Postimees geoloogidega matkal: kas kivide uurimine võib olla huvitav?

Geoloog Rutt Hints ja gümnasistid. Foto: Erakogu

Seiklusrikas ja huvitav  - need on sõnad, millega kõrvalised inimesed esimese hooga just kivide uurimist kirjeldama ei kipuks. Küll aga on need sõnad, millega iseloomustavad oma tööd Eesti geoloogid ise. Kus peitub siis tõde?

Päikselisel maikuu lõunal umbsest kontorist suuna Kakumäe randa võttes, saab mulle selgeks juba esimene geoloogide töö võlu - nad saavad palju aega õues veeta. Rocca-Al-Mare kooli parklasse jõudes ootab mind ees mitmekümne pealine gümnaasiumi õpilaste seltskond, kes otsivad ootusärevalt puu all varju, et juba veerand tunni pärast oma silmaga näha, kuidas see geoloogide töö siis ikkagi välja näeb.

Kui välja arvata tasuta söögipakid, mida matka alguses meile lahkelt jagatakse, suudavad noortes esimese suure vaimustuse esile tuua vasarad, mida jätkub kivide lõhki löömiseks pea kõigile. «Üksteist ei tohi lüüa!» manitseb geoloog Olle Hints noori ettevaatlikud olema ning teeb matka alustuseks kiire tutvustuse Kakumäe rannast ja siit leitavatest kivimitest. Tutvun põgusalt ka õpilastele jagatud infolehega ning saan teada, et Kakumäelt on võimalik leida nii hernesliivakivi, kivistunud laineviresid, mikroobimattide kivistunud jälgi, Mickwitzia konglomeraati, kui teisigi keerulise hääldusega huvitavaid kivimeid.  

Kui esmane geograafia tundi meenutav loeng peetud, õpetatakse meile, kuidas kõik need tulevased leiud ka korrektselt üles pildistada. Näiteks tuleks väikese kivimi kõrvale panna võrdluseks münt ja suurte kivide korral inimene, et hiljem oleks aru saada, kui suure asjaga oli tegu. Kui ka fotode jäädvustamine selge, lastakse noored juba vabalt ringi jalutama ja kivisid otsima.

Nii nagu ikka jagunevad õpilased kaheks – on neid, kes otsustavad vabaduse peale entusiastlikult suvalisi kivisid lõhkuma hakata, kui neid, kes ümbritsevad kiirelt kohale tulnud eksperdid, et uurida neilt kõike, mis neid kivide juures huvitab.

Noored tööhoos. Foto: Erakogu

«See on üks praktilisemaid erialasid, sest sa ei saa loodust õppida ilma, et sa sellega vahetult suhtleks. Kõik, mis tunnis õpitakse, vaadatakse ka väljas järgi,» selgitab mulle matka korraldava MTÜ Geoguide baltoscania liige ja Tartu Ülikooli Geoloogia doktorant Kairi Põldsaar, kelle sõnul peaksid seda eriala õppima eelkõige need, kellel on uudishimu ja armastus looduse vastu.  

Vahepeal on geoloog Olle Hints seljakotist välja võtnud läbipaistva happepudelikese, mida kivile tilgutades, peaks olema lihtsam mõista, mis kivimiga on tegemist. Huvitavatest tegevustest jääb mulle veel silma portselanplaadile kiviga kriipsude tõmbamine - kuulen poole kõrvaga, et see peaks näitama midagi kivimi mineraalide kohta, kuid pead ei julge anda, et asjast õigesti aru saan. Tundub, et nii see geoloogi töö välja näebki - kõnnid mööda looduskaunist kohta, otsid huvitavaid kivisid ja muudkui testid neid.

Kivide uurimine. Foto: Erakogu

«Tegelikult on see suur rõõm geoloogile kui ta vahetevahel õue jõuab. See eriala on hästi lai - see on ka töö laboris väga moodsate seadmetega, see on ka IT väga paljus,» toob TTÜ maapõueressursside bakalaureuse- ja magistriõppe programmijuht Rutt Hints mind reaalsusesse tagasi. Vaatamata sellele leiab ka tema, et seda eriala peaksid õppima need, kellele meeldib õues käia ja ootavad oma elukutselt, et see ei oleks rutiinne. «Kes loodavad et nende tulevik oleks kindlustatud, siis Eesti tööturul on selle eriala lõpetanud väga hinnas,» sõnas Hints.

Tundub, et  ka praegused gümnasistid on sellest matka jooksul aru saanud ning tunnustatud geoloogid on suutnud noored oma põnevate lugudega ära võluda. «See on väga huvitav, ma tahangi just laiendada oma silmaringi ja võib-olla IT polegi minu ala,» jagab oma muljeid Tallinna Reaalkooli õpilane Andres Sakk, kes on siiani enda sõnul mõelnud pärast gümnaasiumi lõppu minna IT-ga seotud eriala õppima. «Kui kuulata seda meest, kes asjast hästi palju teab (Olle Hints-toim), siis tundub geoloogi töö põnev. Iga väiksemagi asja kohta on hästi palju öelda,väiksest kivitükist saab järeldada väga palju,» sõnab Sakk ja nõustub, et geoloogide tööd lähedalt nähes tundub see eriala palju huvitavam.

Tutvudes siia tulnud õpilastega lähemalt, selgub, et matkale on sattunud ka tõelisi kivide fänne. «Mul on isiklikult kivide vastu väike nõrkus, olen natuke koguja ja mulle meeldib kivistisi otsida, need on väga huvitavad ja ilusad,» sõnab Reaalkooli õpilane Aurora Mikk, kes tunnistab, et kui siiani on ta mõelnud tulevikus füüsikat ja energeetikat õppida, kaaluks ta tänase päeva lõpus ka geoloogia eriala.

Tallinna Reaalkooli õpilane Aurora Mikk ja geoloog Olle Hints. Foto: Erakogu

Pärast kannatlikku ootamist õnnestub mul lõpuks hetkeks kõrvale tõmmata ka noortest huvilistest ümbritsetud TTÜ professor Olle Hints, kes on geoloogiaga tegelenud juba 20 aastat. «Geoloogia on ebaharilik, temast ei teata palju, seetõttu on see põnev,» kirjeldab Hints oma eriala, lisades, et teadlaseks olemine on tänuväärt töö, sest sa avastad koguaeg midagi uut.

Aastate jooksul on tema sõnul geoloogide töös toimunud kahtlemata suuri muutusi. «Kõikvõimalik aparatuur on tohutult arenenud viimase paarikümne aasta jooksul. Me saame tänapäeval teha analüüse mõnest milligrammist kivimist ja selle analüüsist teha järeldusi milline oli maa kliima ja keskkond 400-500 miljonit aastat tagasi. See tundus 50 aastat tagasi täiesti uskumatu, aga tänapäeval on see reaalsus, mida tehakse igapäevaselt ka TTÜ-s,» selgitab Hints.

Vaatamata sellele, et olen päeva jooksul näinud kivide uurimist natuke lähemalt, on tegemist ikkagi rohkem õpilastele suunatud tutvustava matkaga ning õhku jääb küsimus, kuidas see kõik siis igapäevaselt välja näeb. «See töö saab alguse kivimite vaatamisest ja kogumisest. Kivim, mis kannab endas informatsiooni, liigub edasi laborisse, kust tulevad analüüside tulemused ja selle baasil tehakse järeldusi ning kogutakse andmeid suurtesse andmebaasidesse, kus paljude teadlaste ühise töö tulemusel tekib uus teadmine,» kirjeldab Hints mulle põgusalt geoloogide töö protsessi.

Jään selle vastusega rahule ning avastades, kuidas aeg on armutu kiirusega juba hilislõunasse jõudnud, jätan õpilased ja geoloogid rannaliivale kivimeid edasi uurima. Teel tagasi kontorisse leian end mõttelt, et geoloogide tööd võib tõesti kirjeldada sõnadega seiklusrohke ja huvitav, kuid eriala vahetama ma veel siiski ei kipuks.