Päevatoimetaja:
Sander Silm

Endine tippjuht ja majandusteadlane: me võitleme praegu alkoholi, mitte joomisega (19)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Napsitajad Lääne-Virumaal Tapal.
Napsitajad Lääne-Virumaal Tapal. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Tartu Ülikooli majandusteadlasena lõpetanud ja paljude ettevõtete tippjuht olnud Valdek Kraus kirjeldab läbi ajaloolise tagasivaate alkoholitootmisele, milliseid vigu praeguses alkoholipoliitikas tehakse.

Valdek Kraus on muuhulgas juhtinud Saaremaa Tarbijate Ühistut, tööstuskombinaati "Varma" ning olnud "Saare Õlu" direktor. Ta on tegutsenud ka nõustaja ja lektorina majanduse  ning ühistegevuse valdkonnas.

Järgneb Krausi arvamuslugu. 

Praegustel Eesti aladel algasid kange alkoholiga seotud probleemid pärast 1725. aastat, kui üks juudi päritolu ettevõtja hakkas Tallinnas valmistama piirituse tootmiseks vajalikke seadmeid. Siit said alguse mõisate viinaköögid ja kõrtsid. 

Ma ei usu, et inimene on kassist vähem uudishimulik!

Tänaseks on alkoholiga seotud probleemid tõusnud lausa pilvedeni ja seda mitte seoses tootmise vaid müümisega. Eks see alkoholi müümine on olnud alati üks mitme teraga mõõk. Meil on olnud ka „kuivi“ ja „poolkuivi“ aegu, kuid võitu ei ole alkoholi üle saavutatud. Omaaegse „kuiva seaduse“ ajal tekkis hoogne salapiirituse müük ja tänu sellele jõudis mõnigi pere haljale oksale.

Veel tänapäevalgi kirjutatakse, et tollal olevat toodud salapiiritus Saksamaalt ja teistest riikidest. Mõni aeg tagasi lugesin, et seda olevat toodud ka Ungarist. Tegelikult ei ole Saksamaalt Eestisse toodud ühtegi kanistrit salapiiritust. Seda väga lihtsal põhjusel – Saksamaal ei olnud pärast I maailmasõda toorainet piirituse (ja veel odava piirituse!) valmistamiseks. Jutt odavast ja heast saksa viinast oli salakaubavedajate osav reklaamitrikk. Seejuures kasutati eestlaste naiivset usku saksa kaupade headusesse. Alles saksa ajal jõudis Eestisse mõiste ersats ja hakkasid levima jutud, et saksa 32% „Hjalmar Mäe silmavee“ ajamiseks saadakse tooraine kemmergutest.

„Kuiva seaduse“ ajal Eestisse ja ka Soome müüdud salapiiritus oli kõige ehtsam Eesti toodang. Tollal oli Eestis piirituse tootmine hästi välja arendatud ja lõpptoodang kõrge kvaliteediga.

Piirituse hinnast on alati moodustanud olulise osa aktsiisimaks. Ekspordi puhul aga teatavasti aktsiisi ei rakendata. Nii toimiti sellel ajal järgmiselt: laevale laaditi Tallinna sadamas piiritus, paberid vormistati aga Saksa firmadele. Merele minnes pöörduti hoopis paremale ja jäädi ankrusse neutraalsetes vetes. Sealt algas kauba laialivedu nii Eestisse kui ka Soome. 

Ilmselt ei vasta tõele ka need jutud, et tehastest munsterdati ilma aktsiisita välja suuri koguseid toodangut. Igas tehases töötas riigipalgaline aktsiisiametnik, kes võttis toodangu arvele juba tootmisprotsessi algusest alates. Ametnikul oli selleks tööks ka oma tööruum ja ta sai korralikku palka.

Kas valitsuse praegusel tegevusel on mõju?

Minule on jäänud mulje, et meil on pandud "rinnad kokku“ alkoholi endaga ja püütakse seda inimestest eemal hoida nii hinna tõstmise kui ka kauplustes nurga taha peitmisega. Joomise kui niisugusega otsest võitlust ei toimu. Hinna tõstmisega loodetakse, et jooma hakatakse vähem. Kas sellisel tegevusel on aga erilist mõju? 

Esimest viina hinna tõstmist mäletan kas 1957. või 1958. aastast Tollal maksis pooleliitrine viinapudel 20 rubla. Hind tõsteti järsku 25 rublale. Seega lisati hinnale juurde 25%. Töötasin sel ajal Kingissepa rahandusosakonnas maksuinspektorina ja minu brutopalk oli 605 rubla, mis ületas ilmselt tollast keskmist. Mäletan, et tavalise raamatupidaja ja ka külaraamatukogu juhataja palk oli 420 rubla. Arvestades lastetusmaksu 6% kuupalga ulatuses, „vabatahtlikku“ riigilaenu ja ka tulumaksu, jäi minu netopalgaks veidi alla 500 rubla. Selle raha eest oleksin saanud osta enne hinnatõusu 25 pooleliitrist viinapudelit, pärast hinna tõstmist aga ainult 20 pudelit ehk 10 liitrit.

Mõni aeg hiljem kontrollisin Kingissepa tarbijate kooperatiivis maksude kinnipidamise õigsust ja nii muuseas küsisin, kuidas hiljutine viinahinna muutus mõjus kaubakäibele. Vastuseks oli, et esimesel kuul oli jaekäibe plaani täitmisega täielik jama, teisel kuul juba parem  ja kolmandast alates oli juba kõik korras ning viinafond sai realiseeritud. Viina hinna tõstmine ja palga tõstmine on mõlemad kahe kuu pärast unustatud!

8.juuni Postimehe andmetel sai 2017. aastal keskmise netopalga eest osta 56 liitrit viina. Minu 1950ndate lõpu keskmise netopalga eest sai osta 5,6 korda vähem ja kahe kuu jooksul mõju kadus. Kuidas on siis praeguse netopalga juures võimalik näiteks 15% aktsiisi (mitte kogu hinna) muutmisega püsivalt parandada rahva tervist?

Juba eelmise valitsuse aktsiisimeistrid ei teadnud, et alkohol ei ole tavaline kaup, vaid erikaup ja selle müük-ost toimub teiste reeglite alusel kui tavalise tarbekauba puhul. Asi on selles, et alkohol on vähese hinnatundlikkusega kaup ehk õigemini – selle ostja ei ole hinnatundlik. Sama kehtib ka luksuskaupade puhul. Kõrge hind teebki kaubast luksuskauba. Küsiksin nii: kas keegi jätab oma juubeli- või pulmalauale mõne pudeli sellepärast ostmata, et see on eelmise aastaga võrreldes mõnevõrra kallinenud? Või samal põhjusel pärast sauna õlle joomata? Mis puutub „kutselistesse“, siis nemad  jätavad enne naise-lapsed ja  ennast nälga, aga pudel tuleb ikka kätte saada!

Alkoholi ostja ei ole hinnatundlik, aga mitte rumal. Kui tal vähegi aega ja võimalust on, siis ostab ta alati sealt, kus hind on odavam.

Kauba varjamine tekitab täiendavat huvi

Reklaami puhul olen täheldanud, et avaliku reklaami mõju alkoholi ostule on praktiliselt olematu, kuid inimeselt-inimesele leviv info on väga mõjus. Täiesti kasutud on need reklaamikampaaniad, mis kestavad üle kahe nädala.  Sellele  järeldusele olen tulnud, juhtides 20 aastat üsnagi suurt kaubandusettevõtet ja 10 aastat õlletehast.

Mis puutub alkoholi peitmisse kauplustes seina taha, siis selle kohta ütleksin ainult: „Oh, mõistus, tule koju!“. Igasugune kauba varjamine tekitab täiendavat huvi selle kauba vastu ja lõpptulemuseks on hoopis käibe kasv. Möödunud talvel panin pärast teeraja lumest puhastamist lumelabida seina najale ja minu pooleaastane noor kass läks kohe vaatama, mis selle taga on. Ma ei usu, et inimene on kassist vähem uudishimulik!

Olen ka ise ettevõtluskursustel õpetanud, kuidas kunstlik defitsiidi tekitamine tõstab käivet. Sellisele järeldusele jõudmiseks pole vaja erialaseid teadmisi, vaid piisab rahvatarkuse tundmisest. Ilmselt ei ole viinapeitjad kuulnud järgmisi ütlusi: „Keelatud vili on magus“ ja „Loll saab ka kirikus peksa“. Ma kujutan ette, kui mõnus on mõnel asjahuvilisel seal seina taga pudeleid salataskusse libistada, sest nutikas inimene oskab iga rumalust enda kasuks pöörata! Aga valvekaamerad – kui palju see rumalus siis maksma läheb ja kes neid jõuab jälgida?

Alkohol ei ole impulsskaup, mida haaratakse, kui see silma ette jääb. Alkoholi ost on tavaliselt ette planeeritud ja kui keegi võtabki riiulilt midagi pudeli ilu pärast, siis pannakse see kodus klaaskappi ja selles peres joomarlust karta ei ole.

Huvitav muutus autode numbrimärkidega 

Alkoholipood Valkas.
Alkoholipood Valkas. Foto: Mihkel Maripuu / PM/Scanpix Baltics

Läti kaubandust olen jälginud alates 1967. aastast ja seda just professionaalsest huvist selleks, et võrrelda nende ja meie kauba sortimenti. Ise elame Saaremaal, kuid abikaasa on pärit Valgamaalt, mistõttu tuleb vahete-vahel sealkandis käia. Viimastel aastatel olen külastanud Valkas Mego kaubanduskeskust. Huvitav on jälgida parklas olevate autode numbrimärke: 2016. aasta märtsis oli parklas oluliselt Läti numbrite ülekaal, maikuus oli meie autode osatähtsus juba suurenenud, kuid augustis olid Eesti numbrimärgiga autod juba tugevas ülekaalus.

Paraku ei osta eestlased sealt mitte ainult alkoholi, vaid külastatakse ka kaubanduskeskuse teisi kauplusi. Näiteks tookord augustis ostsime ka ise mööbliosakonnast terve köögimööbli komplekti ja mitmeid aiakaupu. Tegemist oli Valgevene toodanguga, mis oli Poola omast odavam, kuid tundus ilusamana. Samas mööblikaupluses kohtasime ka teisi eestlasi.

Kui kogu piirikaubandusega seotud probleemid aetakse praeguse valitsuse süüks, siis 2016. aastal ei olnud praegusest valitsusest veel „lõhnagi tunda“. Praeguse valitsuse süüks saab aga lugeda seda, et eelmise poolt käima lükatud reelt maha ei hüpatud!

Mego keskust külastasin ka 2017.aastal ja siis oli alkoholi osakonnas kuulda põhiliselt eesti keelt. Käesoleva aasta maikuus oli jälle põhjust Valka sõitmiseks ja seekord külastasin suulise reklaami mõjul kiriku kõrval olevat Alko1000 kauplust. See oli juba täiesti uus tase! Vaatasin parklas olevate autode numbrimärgid üle ja jõudsin järeldusele, et sel momendil ca 60% olid Eestist pärit, 20% Soomest ja 20% Lätist, kusjuures Soome autodest 2 olid kaubikud.

Eelmisel aastal olin ühe kahtlase juhtumi tunnistajaks. Seisin Valga kesklinna parklas ja märkasin, kuidas minu lähedal oleva Eesti numbrimärgiga kaubiku juurde sõitis sõiduauto ning sealt laaditi kaupa kaubikusse. Silma jäid just õllekohvrid. Kaubik suleti ja sõiduauto keeras tagasi Läti suunas.

Paratamatult tekib küsimus, kas ka ise ostsin midagi? Enesestmõistetavalt, kuid minu ostud on olnud teistega võrreldes naeruväärselt väikesed, sest pole aktiivseid alkoholitarbijaid. Mind huvitavad sellised alkoholimargid, mida Eestis ei ole saada ja mida on hea külalistele pakkuda. Aga kui tõsiselt järele mõelda, siis ega minagi alates 2016. aastast kohalikest kauplustest alkoholi pole ostnud, välja arvatud saunaõlled. Paraku ongi tagavarade loomine paljude jaoks tõeliselt suur kurjajuur ja jutud aktsiisidega rahva tervise eest võitlemisest tunduvad õõnsana.

Kuiv seadus ja laste mänguasjad

Olen üle elanud ka 1985. aasta kevadel alanud suure alkoholisõja ja seda kaubandusettevõtte juhina. Tol kevadel kutsuti kõik ettevõtete ja asutuste juhid parteikomitee saali, kus partei keskkomitee esindaja tegi meile selgeks, mis on tulemas ning kui tähtis see kõik on. Lõpuks lubati ka osalejatel küsimusi esitada. Mina olin ainuke ja minu küsimus oli: „Kas jaekäibe plaane ka muudetakse, kuna sellest sõltub oluliselt kaubandustöötajate töötasu?“. Vastus oli eitav. Minu järgmine küsimus oli, millega siis kavatsetakse alkoholi vähenemine asendada? Vastus oli isegi mulle üllatav: „Vahe tuleb katta puidutööstuse jäätmetest valmistama hakatavate laste mänguasjadega“. Saalist kostis naeruturtsatusi ning minulegi sai selgeks, kuidas edaspidi käituda …

80ndate teise poole alkoholipoliitika tulemusena tekkisid nn taksoviinad ja levis puskariajamine, mis metsasaunadest jõudis ka Mustamäe korterelamutesse. Täiustus ka tehnoloogia. Puskariõlide setitamiseks võeti kasutusele nn lillatera ehk kaaliumpermanganaat. Tekkis uus salajane tööstusharu – roostevaba terasest puskariaparaatide ja õllenõude valmistamine. Samuti  avati salajasi müügikohti, kust võis ööpäevaringselt saada puskarit ja poeviina (seda kõike muidugi kõrgema hinna eest). Üks Valga linna „teadjamees“ andis mulle täpse ülevaate nendest müügipunktidest ja sealsetest hindadest.

Statistika aga teatas, et tarbimine on vähenenud 6,2 liitrini elaniku kohta.

Ka tolleaegses Kingissepa linnas jäid alkohoolsed joogid müügile ainult ühte poodi. Letimüügi juures hoidsime müüjate arvu sellisena, et ostjatest tekiks paras väike järjekord. Kui juba korra oli tuldud  viinapoodi ja pidi seisma  järjekorras, siis osteti ühe asemel mitu pudelit, seega kasvas müüjate tööviljakus oluliselt! Paljudel „auras“ kodune tagavara kiiresti ära ja tuli tulla jälle poodi tagasi.

Jaekäibe plaanidega saime ilusasti hakkama. Tegelikku olukorda näitab ka see fakt, et Gorbatšovi- ajal rekonstrueerisime Saaremaa õlletehast ja toodang kasvas igal aastal.

Kummaline sõda

Tänapäeval käib sõda alkoholiga kuidagi imelikult. Aktsiiside tõstjatel on kilbi välisküljel loosungid rahva tervise parandamisest, siseküljel aga riigi eelarve, sest ega muidu ei oleks planeeritud alkoholiaktsiiside laekumiste tõusu eelmise aastaga võrreldes: 2014. aastal 11 miljonit, 2015. aastal 20 miljonit, 2016. aastal 11 miljonit  ja 2017. aastal 25 miljonit eurot.

Kui me tahame tõesti rahva tervist parandada, kas me ei peaks alkoholiga võitlemise asemel tegelema hoopis liigjoomise ehk joomarlusega?

1978. aastal külastasin kruiisituristina esmakordselt Norrat. Kui olin linnas ringi luusimas, tulid minu juurde kaks Siberist pärit neidu meie laevalt ja küsisid teed, kuidas laevani jõuda. Siis said kuidagi aru, et oleme samalt laevalt. Hakkasime koos minema ja teel jagasid nad oma muljeid. Eriti üllatas neid see, et tänavatel polnud näha purjuspäi kakerdavaid inimesi. Minu jaoks oli see täiesti loomulik, kuid järgmisel päeval küsisin ikkagi kohalikult giidilt, millised on norrakate suhted alkoholiga. Vastus oli, et nende maal on asjad selged: kange alkohol on riigi monopol ning ühiskonnas on loodud  õhkkond, kus ei tolereerita purjus inimesi. Purjusolekut peetakse häbiväärseks ning selles olekus isikule öeldakse, et ta ei ole norrakas, vaid soomlane (hea, et nad meid lähemalt ei tundnud!).

Sallimatus joomarluse suhtes on ka parim abinõu alkoholikuritegude vältimiseks. Seda sallimatust peab aktsepteerima avalik arvamus, seega kogu ühiskond.

Vaatame lõunapoolseid riike: Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia. Seal on vein igapäevane jook, kuid kas kuskil on näha purjus inimesi?

Tuntud veinimaa on Georgia (Gruusia). Nende toostid on kuulsad, kuid kõike seda tehakse väärikalt.  

Või võtame sakslaste õllekultuuri. Olen külastanud Müncheni Oktoberfesti ja näinud, kuidas tuhanded inimesed istuvad suurtes paviljonides pikkade laudade taga, joovad klaaskannudest õlut ja laulavad. Kange alkoholiga on lugu teine. 1992. aasta kevadel, kui Karlsruhes toimusid Eesti kultuuri päevad ja meie kultuurirahvas eesotsas Estoniaga oli kohapeal, õnnestus mul hankida Livikost eksootilisi kangeid käsitöötooteid ja saata need Saksamaale. Sakslased olid avaldanud soovi tutvuda meie kaubaga. Kahjuks ei pidanud nad minu vaevast lugu ja figuraalpudelis ning nahkvutlarisse pakitud Vana Tallinn viidi lauale karahviniga. Eks kõik sõltub kultuurist ja selle traditsioonidest.

Muutusi tehes tuleb esmalt selgeks teha, milline on eesmärk: kas tahame ilusaid väikesi tarbimisnumbreid, soovime vältida alkoholiga seotud kuritegusid, muuta alkohol noorte seas ebapopulaarseks jne. Kõigeks selleks ei piisa aktsiiside tõstmisest või seina taha peitmisest. Tegelik efekt võib olla loodetule vastupidine. Muutuma peab suhtumine!

Tagasi üles