Ettevõtja Viktor Siilatsi vastulause Postimehe majandustoimetuse artiklile "Siilats ostis Veskiviigi jahisadama variisiku kaudu”.
Viktor Siilatsi vastulause Postimehe artiklile (2)
Järgneb vastulause muutmata kujul.
Tõde tõuseb ja vale vaob!
Minuga seotud ettevõte investeeris taaskord Haapsallu, kus tänu eelmisele investeeringule on Haapsalu sadamapiirkond omandanud täiesti uue näo. Sellega seoses lõppes aastaid kestnud naabrite vaheline sadamatüli ning vinduma jäänud Veskiviigi sadamal on nüüd lootust saada uut hingamist. Vastavas pressiteateski sai pilk suunatud pigem tulevikku, vanu aegu meelde tuletamata.
Kõige selle positiivse taustal otsustas Postimees paraku hakata taas vana vaenu õhutama, kusjuures tehes seda omaenda vanade faktivigade kordamisega.
Vana asja esimesena meeldetuletajatel lendab nüüd paraku silm peast välja niikuinii, aga selle teise silma säilitamise ehk tõe huvides lubatagu nüüd siiski faktid ka õigesse ritta seada.
Mis vahe on varieteel, jahtklubil ja jahisadamal?
Nõukogudeaegne “Lääne Kaluri” kalurikolhoos oli nii võimas, et ei laiunud mitte ainult üle Krimmi - ja Suur-Holmi holmide Haapsalus, vaid omas lausa oma varieteed, oma jahisadamat ja oma jahtklubi. Varietee on koht kus etendatakse tantsuetendusi ja Lääne Kaluri varieteed käidi ka Tallinnast vaatamas.
Jahisadam ja jahtklubi paiknesid omavahel lähestikku. Jahisadamas, kus paadid silduvad, oli mõistagi veidi sügavam vesi, seevastu jahtklubi esine oli madal. Jahtklubis arendati klubilist tegevust, st seal asus söögi- ja majutuskoht, mis ju sügavat vett ei vajagi.
Kõik toimis hästi, kuni otsustati selle kalurikolhoosi maid erastama hakata. Erastati aga nii, et jahtklubi hoone, jahisadam ja varietee jäid kõik eraldi kinnistutele.
Jahtklubi hoone müüdi esimesena ära ning ostjad arvasid, et nad ostsid nii jahtklubi kui jahisadama. Paraku see nii ei olnud, kuigi ostjal ehk jahtklubi hoone uuel omanikul jäi võimalus jahisadamat edasi kasutada. Mistõttu see ostja midagi imelikku ei märganudki.
Või siis märkas, aga lootis et ehk laabub kõik niisama kuidagi. Ei laabunud, sest et järgmisena müüdi jahisadam ning seda erinevale ostjale ehk minule. Kui lugeja ei saanud veel hästi aru, et mis vahe on jahtklubil ja jahisadamal, siis parema arusaamise huvides võiks rääkida raudteelaste terminites: raudteelaste klubi ja raudteejaam on täiesti erinevad asjad.
Kuna jahtklubi uus omanik kaotas seoses jahisadama omanikuvahetusega õiguse jahisadama sildujatelt mustalt raha võtta ja seda maksuvabalt kulutada, siis viskus sellise, sisuliselt kuni eelmise nädala lõpuni kestnud varimajanduse kaitseks ambrasuurile pea kogu Eesti riik.
Haapsalu jahisadama uut omanikku ehk praegust Suur-Holmi sadamat takistati igati pea neli aastat ametlikuks ja seadusekuuleks sadamaks saamast. Enamvähem sama kaua üritas jahtklubi omanik talle mittekuuluva jahisadama ja selles paikneva sildumiskai eest nende uuelt omanikult ehk minult miljonit välja pressida. Mis siiski ei õnnestudud, aga mis peaks sellegipoolest looma selge arusaamise: kõik ajakirjanduse-poolseid katseid nimetada mu jahisadama naaberkinnistut Haapsalu jahisadamaks tuleks lugeda vargus- ja väljapressimiskatsete põlistamiseks. Õnneks kaitseb edaspidiste katsete eest jõustunud kohtulahend.
Mis vahet sel on, miks on see oluline ja nii tundlik ja keda huvitab, kus asus endine Haapsalu jahisadam?
Nagu juba öeldud, kõigest neli aastat riigipoolset takistamist ja aastaks 2007 saigi Haapsalu jahisadama asukohta moodustatud Suur Holmi sadam. Sadama moodustab nimelt tema akvatoorium ehk veeala ning akvatooriumi määrab Vabariigi valitsus kohaliku omavalitsuse ehk antud juhul Haapsalu linnavalitsuse ja linnavolikogu ettepanekul.
Linnavalitsus kooskõlastas ja esitas, riik määras. Seejärel linnavalitsus kooskõlastas taaskord ja sedapuhku juba kaide asetuse. Ja riik kinnitas. Ja siis ühtäkki muutsid nii linn kui riik meelt.
Kurss muutus 180 kraadi. Miks? Aga sellepärast , et see jahtklubi kinnistu (kus jahisadamat polnud) müüdi tegelastele, kellest üks ehk Aivar Reivik oli IRL-i ehk praeguse Isamaa suur sõber ja suurtoetaja ning teine, Arvo Oorn, oli Majandusministeeriumi asekantsleri, Eero Pärgmäe äi.
Ja ehkki jahtklubi kinnistu järjekordsetel omanikel jahisadamat veel polnud, asuti naabruses olemasolevat sadamat ründama väidetega justkui blokeeritaks selle mitteolemasoleva sadama juurde juurdepääsu. Blokeeritakse ujuvkaidega, nii väideti.
Aga kordame siis veelkord üle nii nagu sai öeldud ka aastal 2007 kui sellised süüdistused pihta hakkasid, et Suur Holmi sadama ( endise Haapsalu jahisadama) naabruses ei olnud ühtegi naabersadamat mida blokeerida! Naerdagu selle peale uuesti või mitte, aga Veskiviigi sadam, mis sai eelmisel nädalal ostetud, ilmus naabrusesse oluliselt hiljem.
Kuna argumente nappis, aga poliitiline tellimus oli juba olemas, siis proovis majandusministeeriumi seltskond tekitada kinnistuomanike-naabrite- vahelise kunstliku “peretüli”, mida saaks politsei abiga lahendama tulla. Nii vastaval salakoosolekul itsitades öeldigi: kõigepealt peretüli ja siis politsei. Politsei all ei mõeldud seekord mitte Postimeest, vaid ikka päris politseid või vähemalt Veeteede Ametit.
Sel salakoosolekul tuldi välja teisegi pöörase ideega otsekui asetseks Haapsalu jahisadamas rahvusvaheline piiripunkt, millele juurdepääsu ujuvkaidega blokeeritakse.
Ja kuna ajakirjandus oligi selleks ajaks loonud varastele sobiva fooni, et Haapsalu jahisadam ei asetsegi jahisadama kinnistul ehk Suur Holmi sadamas vaid hoopis selle naaberkinnistul ehk jahtklubi-kinnistul, siis sellise kübaratrikiga loodetigi loodetigi mulle ära teha.
Asjal on ka kohtulahend: Haapsalu jahisadama “nihutamine” jahtklubi esisesse madalasse vette ei õnnestunud ja rahvusvahelise piiripunkti olemasolu ega selle blokeerimist ei tuvastatud.
Ja kuna selline kohtuvaidlus kord sai läbitud, siis olgu ka tulevikus kõigile hästi selge: Haapsalu jahisadam asetses praeguses Suur-Holmi sadamas ega asetsenud praeguses Veskiviigi sadamas. Seda võin praegu mõlema sadama omanikuna sama kindlalt öelda, kui sedagi, et aastal 2007 Veskiviigi sadamat ega ühtegi teist sadamat sellel kinnistul kohe kindlasti ei eksisteerinud ning Suur-Holmi sadama kaide vetteasetus ei saanud ühtegi sadamat kohe kuidagi blokeerida.
Veeteede Ameti 2003. A. lootsiraamatust näeb nii Haapsalu jahisadama koordinaate ehk täpset asukoha ( L –kujuline kai, kus palju paate küljes) kui ka veesügavusi Haapsalu Tagalahel, tõestamaks et sügavat vett on piisavalt.
Tõsi, hiljem olukord muutus
Poliitikute surve ja üllatava tempoga loodigi lõpuks praegune Veskiviigi sadam. Jahtklubi kinnistu asukohta. Öeldud juhuks kui lugeja ikka suudab veel jahtklubi ja jahisadama vahet jälgida.
Kehtiva Sadamaseaduse kohaselt oleks seega pidanud uus Veskiviigi sadam looma ise endake sissesõidutee, kusjuures kulgema ümber vanima olija ehk ümber selleks ajaks juba olemasoleva Suur Holmi sadama akvatooriumi.
Selle asemel aga , et see sissesõidutee ise ära teha, hakkasid Veskiviigi sadama poliitik-omanikud hoopis kehtivaid seadusi muutma ning uute seaduste valguses endale naabrilt sissesõidutee rajamist nõudma.
Uus või vana, õiglane või mitte, aga seadus on seadus. Mida seaduskuulekal Suur-Holmi sadamal ehk jahisadama kinnistul siis muud üle jäigi, kui süvendada naabritele ehk jahtklubi kinnistule sissesõidutee. Mis sellegipoolest ei lõpetanud ei naabri- ega ka riigipoolset kiusu: sissepääsutee olla liiga kitsas.
Ja ehkki Euroopa Liidu vastavast komisjonist hangitud kirja abil sai püütud tõestada, et meilt niigi ebaõiglaselt nõutava sissepääsutee parameetrid on, ei mäletagi enam täpselt kas “õhust” või “laest” võetud ning et laevatatavate veeteede laiust ega sügavust ei sätesta ükski Euroopa Liidu ega ka Eesti seadus, leidis riigitruu kohus siiski, et “ehkki seadustes pole midagi sellist kehtestatud ei ole sellegipoolest tegu olukorraga, mille poole ei tasuks püüelda”.
Seega, palju õnne kõigile Rail Balticu ja tselluloositehase rajajatele, mida te veel ootate?
Sellise “püüdleva” otsuse alusel lõhutigi lõpuks Suur Holmi sadama ( jahisadama) kaid ning kogu sadam vajus kokku. Selleks et sadamat uuesti tööle saada tuli uuesti süvendada Veskiviigi sadama sissepääsutee, mis nagu juba öeldud , oli tegelikult hoopis Veskiviigi sadamapidajate endi kohustus.
Hetkel aga võingi nii Veskiviigi kui ka Suur Holmi sadamate kaptenitoolist vaadatuna kindlalt öelda:
1. Ei Veskiviigi sadamat ega ka mingit muud sadamat ei olnud Holmi 14 (jahtklubi) kinnistul olemas.
2. Haapsalu jahisadamat ei ole Veskiviigi sadama (jahtklubi) territooriumil kunagi olnud, rahvusvahelist piiripunkti samuti mitte. Haapsalu jahisadam asetses praeguse Suur Holmi sadama territooriumil, piiripunkti pole aga suutnud seal siiani leida.
3. Veskiviigi sadamat pole kunagi blokeeritud, kui seda keegi tegigi, siis tegi seda Vabariigi valitsus oma akvatooriumi määramisega. Meri kuulub nimelt riigile.
Vabariigi valitsuse ja linnavalitsuse vigu ettevõtja süüks ajada ei ole aga ilus.
4. Veskiviigi sadam rajati madalasse vette, jahtklubi ette, selleks tuli välja kaevata tohutul hulgal muda, mis praegugi seal kaldal laokil. Mõistlik tegu see polnud, aga nüüd on see tehtud ja sadam igatahes olemas ning mul on plaanis teda ka kasutada ja arendada.
5. Veskiviigi sadama sissesõidutee rajamine oli kogu aeg selle sadama ja mitte naabersadama kohustus ning seda oleks saanud hõlpsalt teha siis kui Veskiviigi sadamaakvatooriumit niikuinii süvendati.
Kas oleks saanud asju ka kuidagi teisiti lahendada? Jah muidugi oleks.
Sai proovitud ka.
Tegin kohe alguses vastava koostöö-ettepaneku jahtklubi kinnistu uuele omanikule Aivar Reivikule. Ettepaneku sisuks oli ühine kaide asetus, uue ja juba olemasoleva sadama ühine opereerimine ja miks mitte ka ühel või teisel viisil ühendamine.
Õõvastav oli ühe Eesti ärimehe suust kuulda lauset, kus ta palus Haapsalu linnavolikogu ees juba algatatud poliitiliste protsesside jätkumist. Jätkusidki ja viisidki loogilise lõpuni.
Et aga Reivik ei saaks mitte kunagi öelda, et talle pole seda minupoolset ettepanekut tehtud, siis sai see ettepanek ka Lääne Elus avaldatud ja nüüd siis kümme aastat hiljem ka ellu viidud. Kuna Reivik ongi üritanud talle tehtud ettepanekut hiljem maha salata, siis sellistega enam ei räägita ja vahendajad, nimetatagu neid siis pealegi variisikuteks, teevad töö ära.
Ja kui enne oli nii, et väideti ükskõik mida vähegi sülg suhu tõi ja mina pidin muudkui tõestama ja tõestama, et ei ole kaamel, siis nüüd on olukord vastupidine.
Veskiviigi sadamal on õigus väita, kuidas asjad tegelikkuses olid ja on ning need, kes soovivad vastu vaielda, sh ka Postimees, peavad hakkama hoopis ise omi (vale)väiteid tõestama.