:format(webp)/nginx/o/2018/06/05/7884019t1h0282.jpg)
Kuigi Nelja Energia müügitehingu finantsnõustaja Superia sõnul oli ettevõtte ostupakkumistel tihe konkurents – ning teises ringis oli ka Eesti Energia pakkumisest kõrgemaid pakkumisi –, ei soostu ettevõte avaldama, mitu pakkumist lõppvooru ikkagi esitati. Postimehe allikad jäävad kindlaks juba varem välja toodud väitele, et pakkumisi oli lõpus kolm ning Eesti Energia omast kõrgemat ei olnud.
«Valed on väited, nagu oleks Eesti Energia kellegi 100 miljoni euroga üle pakkunud või teises ringis oleks keegi esitanud kaks korda madalama pakkumise,» ütles Nelja Energia tehingu finantsnõustaja Superia esindaja Henrik Igasta eelmisel nädalal avalikustatud tehingu kohta. Eesti suurima tuuleenergia tootja eest välja käidud 493 miljonit on tekitanud suure arutelu Eesti Energia võimalikus ülepakkumises.
/nginx/o/2018/06/05/7884015t1h02aa.jpg)
Investeerimispankur märkis, et Nelja Energia müügiks korraldati laiapõhjaline rahvusvaheline kahes etapis oksjon, kus esimese vooru järel valiti välja kõige tõsisemad ostuhuvilised, keda kutsuti teise ringi. «Mittesiduvaid pakkumisi ja indikatsioone oli tublisti üle kümne, siduvate pakkumiste arvu me ei kommenteeri,» lausus Igasta.
Küll aga avaldas ta, et teise ringi kutsuti peamiselt esimeses ringis rahaliselt kõrgeima pakkumise teinud osalised. Kuigi Igasta jääb kindlaks juba reedeses pressiteates esitatud väitele, et Eesti Energia ei olnud sugugi kõrgeima rahalise pakkumise esitaja, märkis ta koos sellega, et arusaadavalt tegid kõik pakkujad protsessi käigus nii siduva kui mittesiduva pakkumise.
Postimees kirjutas reedel, et täpsustunud info kohaselt esitas Eesti suurima tuuleenergija tootja Nelja Energia müügiprotsessi teises voorus – ehk just siduvaid pakkumisi silmas pidades – oma pakkumise kolm ettevõtet. Lisaks Eesti Energiale olid teised kaks pakkujat Postimehe allikate kinnitusel Leedu energiaettevõte Lietuvos Energija ning Briti investeerimisfirma Ancala Partners.
Miks peaks norrakad odavamalt müüa?
Postimehe allikad jäävad tänaseni kindlaks väitele, et kõrgemat pakkumist ei olnud ja Eesti Energia pakkumine valiti välja just seetõttu, et see oli rahaliselt parim. «Kui palju on selliseid hullumeelseid müüjaid, kes rahulduks parimast järgmise pakkumisega?» küsis üks asjaga väga lähedalt seotud isik. Seda iseäranis veel olukorras, kus müüdav ettevõte kuulub suuremalt jaolt Norra omavalitsustele ja Buskerudi maakonnale.
Ka märgiti, et Superia reedeõhtuse teate sisu ei kinnita tegelikult otsesõnu, et Eesti Energia pakkumisest oli reaalselt kõrgemaid pakkumisi. «Arvan, et selle taseme juhid on piisavalt targad, et mitte valetada. Küll aga võivad jätta mõne nüansi mainimata, mille tulemusena inimesed ise lähevad järeldustega eksiteele,» oli põhjendus.
Ühtlasi öeldi, et meediaavalduses sisaldunud lause «otsus võtta vastu Enefit Greeni pakkumine tulenes pigem tehingukindlusest kui hinnast» viitab ennekõike sellele, et tegu oli pakkumis(t)ega, mille puhul olid tingimused või pakkuja selline, et riski raha mitte kätte saada hinnati kõrgeks. Ehk kokkuvõtvalt kvalifitseerus see siiski madalama tehinguna.
:format(webp)/nginx/o/2016/04/05/5231027t1hfe5e.jpg)
Superia väitega ei nõustu ka valdkonnas tegutsev ettevõtja Andres Sõnajalg, kes ütleb, et ka talle teadaolevalt tehti Nelja Energia ostuks vaid kolm teise ringi ehk siduvat pakkumist ning Eesti Energia pakkus teised selgelt üle. «Teiseks jäi riigiettevõte Leedu Energia ja kolmanda pakkumise tegi erakapitaliga Briti investeerimisfond Ancala Partners ühiselt Fortumiga,» täpsustas Sõnajalg.
Ettevõtja sõnul saab siin rääkida väga suurtes miljonites ülemaksmisest, mis on jahmatanud kogu turgu. Ka Postimehe allikad jäävad siinjuures kindlaks juba reedel välja käidud suurusjärkudele, kus ütlesime, et kaks teist pakkumist jäid Eesti Energia omale umbes 50 ja 100 miljoni euro võrra alla.
/nginx/o/2018/06/05/7884016t1h0fc1.jpg)
Kahtlust selle kohta, et Eesti Energia läks jaotusvõrgu Elektrilevi varade arvelt Nelja Energia ostul kõrgemat hinda pakkuma, väljendas nädal aega tagasi ka Reformierakonna esimees Kaja Kallas, kes rääkis, kuidas ta juba kümme aastat tagasi nägi advokaadina mitme projekti juures, kuidas Eesti Energia tuli pakkuma selgelt rohkem, kui ükski erasektori ettevõtja pakkus.
Reformierakonna juhatus võttis laupäeval ka ametliku seisukoha, et siinse elektrituru paremaks toimimiseks tuleb tulevikus jaotusvõrk Elektrilevi omandilliselt Eesti Energiast eraldada.
Võrdlustehingute kriitika
Koos kriitikaga seni Postimehes avaldatud tehingu üksikasjade kohta ei olnud Superia esindaja rahul ka reedel avaldatud graafikuga, kus kõrvutasime valdavalt viimasel viiel aastal Euroopas aset leidnud 25 tuuleparkide ostu-müügitehingu keskmist Eesti Energia tehingu kordajaga. Sellest ilmnes, et Eesti energiafirma maksis oma tehingu pealt veerandi võrra rohkem, kui oli turu keskmine.
Igasta sõnul oli andmete kokkupanija ilmselgelt mõni investeerimispank või pakkumisel osaleja, kes oskab olukorda hinnata ja on turuarengutega kursis. Sellest andsid tema sõnul tunnistust loetelus sisaldunud n-ö eraturutehingud, mille ostuhinda tavaliselt ei avaldatagi.
Küll aga märkis ta, et sisulises mõttes on sellise võimsusühikute kordajate puhul tegemist apelsini ja banaani võrdlusega. Igasta sõnul on see sama sobimatu kui Tallinna südalinna rendikinnisvara hindade kõrvutamine Mustveega. Samuti ei arvesta selline võrdlus asjaoluga, et Nelja Energia ei ole tuulepark, vaid firma, mille arendusportfelli maht on tema kinnitusel kuni 1,3GW, ületades tänaseks installeeritud võimsusi pea neljakordselt.
«Tuuleparke hinnatakse pea eranditult rahavoogude diskonteerimise teel, sest neil on fikseeritud eluiga ja igal pargil on omad tehnilised ning kommertsnüansid, mida saab kõige paremini arvesse võtta rahavoo mudeliga,» märkis Nelja Energia finantsnõustaja. Tema sõnul väljendab pakkujate hind muuhulgas ka ostja hinnangut nende arendusprojektide nüüdisväärtusele.
«Lisaks ei arvesta teie võrdlustabel asjaoluga, et Nelja Energia omab ka muid varasid, sh Balti regiooni kõige modernsemat pelletitehast Lätis Brocenis ja sellega kaasnevat puitbiomassil töötavat soojuse ja elektri koostootmisjaama ja biogaasijaamu Eestis, rääkimata muudest varadest,» märkis Igasta.
Megavatipõhine kordaja arvestab täiesti valdkonna spetsiifikat
Küll aga ütles pikalt PriceWaterhouseCooperis kõrgel kohal töötanud finantskonsultant Olavi Grünvald, et megavatipõhine tehingukordaja on tuuleparkide tehingute puhul üsna arvestatav hindamise alus. «Ma arvan, et see on täiesti sobiv meetod. See on spetsifiiline, aga igal valdkonnal ongi oma spetsiifika,» põhjendas ta. Tema sõnul võimaldab see valida neid reaalnäitajaid, mille alusel tehtud tehinguid võrrelda.
/nginx/o/2018/06/05/7884018t1h65fe.jpg)
Kuigi finantskonsultant tunnistas, et ei ole selle tehingu üksikasjadega väga täpselt kursis, märkis ta, et rahavoogude baasilt hinnatakse ennekõike sellist ettevõtet, kes juba tegutseb turul ehk kel on eksisteerivad rahavood. «Nende (Nelja Energia – toim) kasumlikkus ei olnud päris nii suur, et õigustada seda hinda, mis maksti,» leidis Grünvald.
Mis puudutab Nelja Energia arendusportfelli, siis seda on tema sõnul raske hinnata. Arvestades näiteks suure potentsiaaliga Hiiumaa looderannikule rajatava meretuulepargi puhul ka seda, et seal on kümne aasta järel keskkonnamõju hindamine veel poolik ja peal pooleliolevad kohtuasjad, siis tuleb hindamisel arvesse võtta ka kõrget riskimäära.
«Selline suhteliselt varases faasis ja ka tehnoloogiliselt üsna ebakindel projekt – üldjuhul üritatakse sellistele projektidele ikkagi mingid omad rahavood juurde tekitada. Investeeringud, tulevased tulud,» kirjeldas Grünvald. Sarnaselt Igastaga tõi temagi siia kõrvale võrdluse kinnisvaravaldkonnaga, täpsemalt arendustega.
«Mida varajasem faas, seda suurem on omaniku või potentsiaalse investori risk ja seda suuremaks on need tootlused hinnatud. Seal ei ole täpselt teadust taga või mingit numbrit võimalik öelda,» sõnas finantskonsultant.
/nginx/o/2016/09/15/5838807t1h8c98.jpg)