Suurtel lavadel esinenud stand-up koomik Roger Andre: kui vanemad küsivad, siis ülikool on number üks

Stand-up koomik Roger Andre. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

21-aastase Roger Andre näol on tegemist üpriski klassikalise tudengiga - erialaks valis ta ajakirjanduse, sest see tundus lihtne, varahommikusse loengusse jõudmisega on tal raskusi ning spordiga tegeleb ta rohkem seltskonna pärast. Oma lemmiktegevuseks peab noormees sealjuures nalja viskamist, mis tuleb tal ka päris hästi välja - koguni nii hästi, et eelmisel aastal oli tal au koos teiste Comedy Estonia koomikutega Nordea kontserdimajas ligi 2000 pealtvaataja ette astuda.

«Ülikool on rohkem seline teisejärguline asi, aga kui vanemad küsivad, siis ülikool on number üks,» tunnistas Tartu Ülikooli ajakirjanduse-ja kommunikatsioonitudeng Roger Andre, kes tegeleb õpingute kõrvalt ka stand-upi ehk püstijala komöödiaga. Kuigi noormees kuulub juba praegu Comedy Estonia ridadesse ja on soojendanud nii välismaa kuulsaid koomikuid, kui lava jaganud kohalike tippudega, ei nimetaks ta seda veel siiski enda tööks, sest stabiilset sissetulekut ta selle pealt ei teeni. «Raha teenime me ainult siis kui meil on tuurid, eraüritused või piletitega showd,» selgitas Andre, kes soovib enda sõnul tulevikus täiskohaga koomikuks hakata, kuid proovib enne ikkagi ka ülikooli ära lõpetada.

Kui tänasel päeval ei kujutaks noormees oma elu enam ilma stand-up’ita ette, siis selle mõistmiseks läks tal enda sõnul omajagu aega. Nii käis ta rohkem seltskonna pärast kümme aastat jalgpallis, milles ta tegelikult väga hea ei olnud ja ka hiljem korvpalli mängides meeldis talle palli põrgatamise asemel rohkem meeskonnakaaslastega nalja visata. «Mida ma ära ei tabanud oligi see, et mulle tegelikult meeldib lihtsalt nalja teha, mitte sporti teha,» kirjeldas koomik.

Nii jalgpalli kui korvpalliga tegelenud noormees sai lõpuks aru, et tegelikult meeldib talle hoopis nalja teha. Foto: EERO VABAMÄGI / EESTI MEEDIA/SCANPIX

Esimeste püstijalakomöödia katseteni jõudis noormees aga pärast koolivahetust. «Ma käisin Reaalkoolis üheksa aastat, kuniks mulle öeldi, et sa oled liiga loll, niiet ma läksin Westholmi,» kirjeldas Andre. Sel ajal hakkas ta stand-upi vastu ka suuremat huvi tundma ja neid igapäevaselt vaatama. «Ma teadsin osa nalju sõna-sõnalt peast,» meenutas Andre. Kuna üks ta klassiõdedest käis talle seetõttu ka järjekindlalt peale, et noormees ise oma humoorikate väljaütlemistega kuskil üles astuks, otsustas Andre lõpuks oma esimesed naljad kirja panna ja osa võtta kooli avatud mikrofoni õhtust. «Sealt see haigus külge jäigi,» lausus noormees.

Kuna küsija suu pihta ei lööda, kirjutas Andre pärast esimesi koolides esinemisi Comedy Estonia koomikutele, kes olid nõus ta ka sõbralikult vastu võtma. Kuigi enda sõnul on tal esimesest korrast saati tegelikult päris hästi läinud, tunnistas ta, et eks ole ka tema teinud vigu, mis tagant järele mõeldes rumalana näivad. «Ma ei tea miks ma nii loll olin, aga ma läksin lavale ja millegipärast mu aju ütles mulle, et tee kätekõverdusi ja siis ma tegin kolm või neli kätekõverdust ja näitasin inimeste peale näpuga,» meenutas Andre esimest korda, mil ta naljadega lavale läks. 

Stand-up koomiku töö käibki tema sõnul katse-eksitusmeetodil. «Vahepeal mõtled mingi asja peale, et see on mulle endale naljakas, aga ei tea, kas teiste jaoks on ja siis sa proovid seda lava peal ja saad vastuse,» selgitas Andre, tuues näiteks ühe nalja, mis ebaõnnestus tal kolmel korral. «Ma teadsin, et see on naljakas, aga ma lihtsalt ei osanud seda kuidagi sõnadesse panna, niiet ma proovisin ja tõstsin ümber asju ja lõpuks kui ma sain need naerud kätte, siis mul oli selline hea tunne, et ah ma teadsin, et see on naljakas!» rääkis koomik, kuidas vahel pole probleem mitte naljas, vaid viisis, kuidas seda esitleda.

Eestlastele meeldivad naljad eestlastest

Üldiselt pidavat aga Eesti publikut naerutades kindla peale minek olema see, kui teha nalja eestlaste ja meie kultuuri kitsaskohtade üle. «Näiteks sellest, et me oleme joodikud ja laaberdajad,» tõi Andre näite. Lisaks sellele kehtib tema sõnul lihtne reegel - kui sa räägid ausa loo endast, mis on naljakas ja imelik, siis inimesed naeravad.

Koomik tunnistas, et eks nende elust enesest lugude puhul tuleb ette ka liialdamist, kuid publik pidavat selle enam-jaolt ära tabama. «Kuid on ka neid hetki, kus mul on üpriski liialdatud lugu ja keegi tuleb pärast minu juurde, et see on ikka ülihaige, et sul selline asi oli ja siis ma ütlen, et noh jah ma veidike liialdasin või siis teinekord on selline lugu, et sa räägidki ülimalt ausalt loo ära ja eriti ei taheta uskuda, sest see on nii absurdne,» selgitas Andre.

Kuigi naljakatesse juhtumitesse, mida ta publikuga jagab, satuvad vahel ka tema lähedasemad inimesed, ei ole noor koomik enda sõnul selle pärast veel pahandustesse sattunud. «Kui ma suhtes olin, siis oli küll see, et kui rääkisin endast ja oma eelmisest tüdrukust minu arust vahva seiga, siis vahepeal sain kurje pilke,» tunnistas Andre. Üldiselt proovib ta aga ikkagi enda pihta nalju teha, mitte teisi maha teha.

Kuigi teiste naerutamine ja sellega kaasnev tähelepanu on igati positiivne, ei salga Andre, et koomiku elul on ka oma varjukülgi. Nii tullakse tema juurde tihtipeale tema vabal ajal, näiteks pidudel, ja palutakse tal nalja teha. «Need on need momendid, kus mõtled, et sa ei küsi maalri või tantsija käest, et tantsi või maali nüüd lihtsalt suvalisel momendil,» kommenteeris Andre. Muidugi on tema sõnul karmid ka hetked, kus lõpetad esinemise ja keegi pole su naljade peale naernud. «Mõnikord tuled lavalt maha ja mõtled, et äkki mul ongi naljad otsas, aga sa õpid ka neid hetki armastama,» lausus Andre. Kõige hullem on tema sõnul ikkagi see, kui järgmine päev on esinemine tulemas ning tal on ees lihtsalt tühi leht, sest pähe ei tule ühtegi nalja.  

Päeva lõpuks leiab noormees muidugi, et see kõik on seda väärt ja innustab teisigi stand-upi proovima. Tema sõnul on Eesti turul veel palju ruumi ja kohalike koomikute kommuun on väga toetav. Omalt poolt soovitab Andre huvilistel lihtsal vaeva näha, palju nalju kirjutada ja avatud mikrofoni õhtutel käia. Seda, kui esimesed korrad publik naljade üle ei naera, ei tasu Andre sõnul hinge võtta, aga kui ikka juba pärast pikka proovimist keegi sinu naljade peale ei reageeri, oleks õigem lihtsalt alla anda.  «Mõni vend on käinud ikka päris mitu aastat ja ta ei saa ikka veel aru,» sõnas Andre, lisades, et üldiselt ei tasuks huumori puhul ka oma lähedasi uskuda. «Kui sõber ütleb, et sa oled ülinaljakas, siis ära pigem usu seda. Teisalt mu vanemad arvavad endiselt, et ma ei ole naljakas,» arutles Andre.