/nginx/o/2019/01/14/11714166t1h55b8.jpg)
/nginx/o/2018/05/31/7872926t1hf5a2.jpg)
16 aastat psühholoogina töötanud ja eelmisel aastal Eesti Kunstiakadeemia tiimiga liitunud Kaia-Leena Pino tõi välja suurimad probleemid, millega tudengid õppetöö käigus kokku puutuvad ja kuidas neile lahendusi leida.
Staažikas psühholoog Eesti tudengitest: mõnel toob pisara silma isegi hinne B
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu kogemuse järgi on üliõpilaste üks põhilisi muresid kõik see, mis puudutab tagasisidet: hindamistega kaasnevad pinged, ebakonstruktiivne kriitika ja see, kui ei saadagi tagasisidet,» vahendab oma mõtteid psühholoog Pino Eesti Kunstiakadeemia koduleheküljel. Eksperdi sõnul tunnevad tudengid tihtipeale, et tagasiside on liiga hinnanguline, jääb sageli lihtsalt «meeldib – ei meeldi»-tasandile ning nad ei saa piisavalt konstruktiivset infot.
«Tudeng sooviks tagasisidet oma individuaalsele arengule, ta tahaks teada, mis on tema tugevad küljed ja mida ta peaks endas arendama. Tihtipeale kipub aga kriitika minema «lammutamiseks» või halvas mõttes isiklikuks,» selgitas Pino, lisades, et see jätab oma jälje ja tekitab tudengis kõhklusi, kas ta on ikka õigel teel või peaks ehk õpingutest üldse loobuma. «Samuti viib see alla inimese enesehinnangu tervikuna,» sõnas psühholoog.
Suureks murede allikaks on tema sõnul ka üldine õppekorraldus - näiteks sagedased muudatused tunniplaanis, liiga suur koormus ning ainepunktide ja aine mahu mittevastavus. «Kaootilise õppekorralduse tõttu on tudengil raske oma ülejäänud elu korraldada ja see tekitab pingeid. Tunniplaani hiline avalikustamine ja pidevad muudatused ei toeta kindlasti elukestva õppe ideed, kuna see takistab nii tööelu kui ka vaba aja planeerimist,» selgitas Pino.
Üks põhimõtteline lahkhelide teema, mis on väga tuline nii õppejõudude kui ka tudengite jaoks, on psühholoogi sõnul aga üliõpilaste kooli kõrvalt töötamine. «Üliõpilased ei mõista, miks rahateenimist taunitakse, ja õppejõud ei mõista, miks tudeng ei pühendu täielikult õpingutele,» kommenteeris psühholoog.
Üldiselt pidavat aga õpilaste ja õppejõudude probleemid suuremas osas ikkagi kattuma. «Nagu tudengite nii on ka õppejõudude jaoks pingelised hindamised. Neil on raske tõmmata piiri, kui kaugele võib kriitikaga minna. Mõni tudeng on väga tundlik ja tihtipeale toob talle pisara silma isegi hinne B, mis on tegelikult väga hea hinne,» tõi Pino näite.
Psühholoogi sõnul on õppejõududel teinekord keeruline loksutada paika ka oma positsiooni skaalal autoriteet – õppejõud – kamraad. «Ühelt poolt ei soovi õppejõud olla karm, pigem tahab ta tudengiga suhelda kui võrdne võrdsega. Teisalt võib selline suhtlus mõnikord ka probleeme tekitada, õppejõu sõna kaotab kehtivuse ning tudengid lasevad oma suhtumise ja käitumise liiga vabaks,» selgitas EKA psühholoog.
Probleemide lahendusena näeb psühholoog omavahelist suhtlust. «Oluline on muresid teadvustada ja neist rääkida,» sõnas Pino, kelle sõnul peaks probleemide korral tingimata sellest oma osakonnale märku andma ning kui julgust selleks ei ole, võib alati pöörduda ka kooli psühholoogi poole.
«Õppejõududel soovitaksin arvestada nii palju kui vähegi võimalik eri tudengite eripäraga ja hoida kuklas tiksumas teadmist, et laiskus pole alati laiskus. Tihti on asi hoopis selles, et tudeng pole kindel, kuidas midagi tegema peaks, kust alustada ja kuidas edasi liikuda,» selgitas Pino, kelle sõnul tunnevad ka tudengid end halvasti, kui nad ei vasta õppejõu ootustele, kuid pahatihti pole õppejõud oma ootusi piisavalt selgelt väljendanud ning üliõpilane ei tea seetõttu, mida temalt oodatakse.