Pakendikeskuse juhataja ühekordsete plasttoodete keelustamisest: mis oleks mõistlik alternatiiv?

Ühekordsed plasttooted. Foto: Frances M. Roberts / Levine-Roberts/Sipa USA

Eile esitas Euroopa Komisjon ettepaneku keelustada liikmesriikides ühekordsed plasttooted. Ühekordseid nõusid tootva Pakendikeskuse juhataja Olavi Martverk leiab, et kõiki riike ei saa plastprügi tootmises ühte patta panna.

«Mulle kuidagi tundub, et me ei saa kõiki riike ühtemoodi käsitleda, eks kõik sõltub, kuidas on riikides korraldatud jäätmekäitlus, kui teadlikud on inimesed ja kuidas käitumisharjumused on ajas muutunud,» sõnas Martverk ja lisas, et kui rääkida keelamisest ja käskimisest, siis peaks alati ka mingi alternatiiv teada olema.

«Kui mõelda näiteks läheneva jaanipäeva, või mõningate kontsertide peale, siis mis oleks alternatiiv ühekordsele õlletopsile?» küsis ta ja märkis, et ühe variandina oleks klaastaara, mis ei ole osale kontsertidele lubatud. Teise variandina aga papptops, mis Martverki sõnul ei ole siiski väga hea alternatiiv. «Kui palju alternatiiv «merereostust» siis vähendab, kui keegi kuskil pidu peab ja pärast oma järelt selle platsi ka puhtaks koristab?»

Ühe alternatiivina oleks Martverki sõnul biolagunevad/komposteeritavad nõud ja prügikotid, mis on ka neil olemas ning mille valikut on nad vastavalt nõudlusele ka suurendanud. «Siiski, müügihinnavahe teeb oma töö ja me ei näe suuri müüginumbreid nende toodete taga. Täna veel mitte,» sõnas ta ja märkis, et biolagunevaid tooteid ostavad siiski pigem eraisikud, kel on ka selline maailmavaade ning kes ka üldjuhul oma elutegevusega suurt merereostust ei tekita. «Eks kõik hakkab mõtlemisest pihta.»

«Siiski, müügihinnavahe teeb oma töö ja me ei näe suuri müüginumbreid nende toodete taga. Täna veel mitte,» sõnas ta ja märkis, et biolagunevaid tooteid ostavad siiski pigem eraisikud, kel on ka selline maailmavaade ning kes ka üldjuhul oma elutegevusega suurt merereostust ei tekita.

Martverki sõnul ei ole ülereguleerimist vaja, kui süsteem töötab. Näitena toob ta kilekottide tarbijad, kes kasutavad kilekotti hiljem ka prügikotina, mitte ei osta prügikasti eraldi prügikotte. «See läheb ringlusega tagasi sorteerimisse või hoopis soojusenergiaks ahjus kütmise teel,» sõnas ta. «Kui see ringlus ja prügisorteerimine toimib, siis iga riik peaks ise aru saama, mis on lisaks vaja reguleerida või mitte.»

Eesti koha pealt leiab Martverk, et teema on üle võimendatud. «Sõidan päris palju Eesti vetes purjekaga ringi. Mina ei näe merereostust, mis on ühekordsetest nõudest tingitud, tormised rannaliivad on suhteliselt puhtad (võrreldes aastatetagusega),» märkis ta ning lisas, et trend käituda keskkonnasäästlikult on olemas, kuid reaalse tarbimise muutused on siiski üsna tagasihoidlikud.

«Kindlasti saab neid muutusi esile kutsuda regulatsioonidega, ka kampaania korras suuremad müügiketid (kes on kõige rohelisem?), aga kui vajalik see antud merereostuse «probleemi» lahendamiseks on?» küsis Martverk. «Paljudel toodetel pole head alternatiivi ja lõpuks maksab tarbija lihtsalt mingite väljamõeldud alternatiivide eest rohkem.»