Staažikad noored restoranikriitikud: ärge rohkem burksikaid tehke!

«Näljane Nelik» ehk vasakult: Susann Kõomägi, Silvia Saks, Kertu Rattus, Marleen Valdmaa. Foto: Alina Birjuk

Neli Eesti toidublogijat ehk Näljane Nelik on jõudnud nelja aastaga arvustada rohkem kui kahtsadat kohalikku söögikohta ning tänu sellele jagub neil kasulikke nippe nii alustavatele kui juba tegutsevatele toitlustusasutustele.    

Susann Kõomägi, Silvia Saks, Marleen Valdmaa ja Kertu Rattus teevad tööd, mis võib nii mõnegi inimese esmapilgul kadedaks ajada: käi aga mööda restorane tasuta söömas ja selle eest makstakse veel peale ka. Tegelikult hõlmab töö endas muidugi nii arvustuste kirjutamist, toidu professionaalset ülespildistamist kui hiljem selle kõige jagamist fännidega sotsiaalmeedias. Sealjuures pole ka töö eest saadav tasu teab mis kadestamisväärne. «Küsime sellist raha, et ise ei jääks miinusesse, aga sellest tööst ei elatuks, see on nagu kommiraha,» selgitas Kõomägi pealtnäha ideaalse töö varjukülgi.

Vaatamata blogimisest saadavale kommirahale on noored enda sõnul aga sõltumatud kriitikud, keda ära osta ei saa – nii on nad mõnigi kord oma aususe tõttu sattunud ka toidukohtade pahameele alla. «Positiivselt on lahe näha, et paljud restoranid on väga tänulikud ausate ja ka negatiivsete kommentaaride eest,» sõnas Kõomägi.

Lisaks aususele peavad noored enda eeliseks ka seda, et tegelikult ei ole keegi neist erialalt toitlustusega seotud ning nii on inimestel nendega lihtsam samastuda. Nelja aastaga on naised aga töö käigus muidugi mõndagi õppinud ning tänu sellele ei ole neile võõrad ei kuumimad taldrikute kui klienditeeninduse trendid. Praegu pidavat Kõomäe sõnul olema näiteks enamikus restoranides kasutusel trendikad sinised kausid ning vahepeal oli kõigil kombeks burgereid puidust lõikelaua peale panna. Valdmaa sõnul on aga toidukohad aktiivsemalt hakanud välismaist toorainet kasutama «Kui näed, et toidu sees on näiteks eksootiline jackfruit (leivapuu vili - toim), siis tekib kohe selle proovimise vastu huvi,» jagas Valdmaa nippe, millega klientide tähelepanu püütakse.

Taldrikutest ja jackfruit’idest olulisema muutusena toovad naised välja aga nii-öelda restoranipere kuvandi loomise. «Nüüd populariseeritakse väga palju seda, et me käisime oma kokkadega metsas seeni korjamas, et seda või teist asja teha. See ei ole enam ainult tipprestoranide värk,» selgitas Valdmaa, kuidas klientidele luuakse muljet, et kõik töötajad on hingega asja juures. «See restoranipere visuaal on väga tähtis sotsiaalmeedias,» nõustus ka Saks, lisades, et võrreldes varasemaga on näha ka rohkem seda, kuidas kokk ise tuleb klientidele oma toidust rääkima või jalutab koha omanik restoranis ringi.

Siiski ei tähenda see seda, et ainult laia naeratusega võiks kliente võita. Nii toovad kriitikud välja Burgerboxi, mis on nende sõnul väga hea nišikoht mitte toidu, vaid just klienditeenindajate suhtumise poolest. Nimelt pidavat sealsed teenindajad olema ülbed ja naeratavat kokka olevat sealt raske leida. «See ongi nende tervik, keegi ei naerata sulle ja kui sa ära lähed, ütlevad nad sulle tsau. Neil on oma karakter,» kirjeldas Kõomägi. «Alternatiivsus on atraktiivne!» lisas Valdmaa, kelle sõnul tasukski uutel restoraniturule tungijatel teha midagi väga äärmuslikku. «Mitte just köögi poolest, aga brändingu poolest, mis jääb silma,» sõnas noor kriitik. Nii tõi Saks positiivse näitena välja Tallinna populaarse restorani Tai Bohi, mis paistab eelkõige teiste seast välja just julge sisekujundusega.

Burgerikohti pole enam juurde vaja 

Kui üldiselt leiavad naised, et turul uutele söögikohtadele ruumi veel jätkub, siis tänavatoidukohti nad enam avada ei soovita. «Hakkab juba üle viskama,» tunnistas Rattus, selgitades, et on kurb näha, kuidas samal ajal mingeid kööke Eestis üldse ei eksisteeri. Tema arvates on meil vähe näiteks Lähis-Ida, Aasia ja Aafrika kööki. «Ärge rohkem burksikaid tehke,» nõustus ka Saks.

Millega aga siis just toidu poolest lagedale tulla, eriti kui oskusi ja teadmisi Aafrika köögi avamiseks pole? Kuigi toidukriitikud leiavad, et iga asi on väärt katsetamist, toob Valdmaa konkreetsema näitena välja Hispaanias populaarsed pinchod ehk tikuvõileibade kohvikud, mida Eestis veel ei leidu. Tema sõnul töötavad need nii, et inimesed võtavad letilt eri värvi tikkudega võileibu ja hiljem maksavad söögi eest vastavalt tikkude värvile ja  arvule. «See on aususe peale, võib-olla Eestis see ei töötaks,» sõnas toidukriitik.

Suurim viga, mida praegu Eesti turul tehakse, on noorte sõnul aga see, et kohad ei oska end promoda ega tea täpselt, kes nad siis on. «Kui sa ise ei tea, kas sul on Aasia või Soome köök, siis on halvasti,» sõnas Kõomägi. Sama kehtib tema sõnul ka reklaami kohta – kui üks sotsiaalmeedia foto on naljakas ja teine lihtsalt ilupilt, siis see tekitab inimestes segadust, sest nad ei tea, mida toidukohalt oodata. «Sa pead kontseptsiooni paika panema, siis on reklaamil ka püsivust ja inimesed tunnevad selle ära,» lisas blogija.

Millised on aga need kohad, mida kriitikud oma vabal ajal armastavad külastada ja teistelegi soovitada julgevad? Soodsamatest kohtadest tuuakse välja Uulits, Tokumaru ja Burgerbox ning peenematest kohtadest Noa, Sfäär, Ö, Leib resto, Tai Boh ja Wöse.

Sealjuures jätkub enim kiidusõnu just viimasele. «Sa üldse ei oota seda, et saad maakohas Michelini tähe väärilist toidu,» lausus Kõomägi, miks Võsu ranna ääres asuv restoran neile nii eriliselt meelde jäi. Rattuse sõnul oli sealt võimalik saada kõike, mida hing ihkas, vaatamata sellele, et menüü ise on lühike. «Restoranid, ärge tehke 300-leheküljelist menüüd,» soovitas naine.

Vaatamata sõbralikule kriitikale, leiavad noored toidublogijad aga siiski, et Eesti restoraniturg on maailma mõistes heal tasemel ning iga aastaga tuleb aina uusi ja häid kohti juurde. «Tegelikult on meil väga suur austus selle vastu, mida Eestis restoranimaastikul tehtud on ja tehakse ka edasi. Võime oma elamuste baasil targutada ja kommenteerida palju tahame, kuid oleme siiski õpipoisid ning palju on veel nägemata ja proovimata,» arutles Saks.