Paberitega kaluriks või edukaks ärimeheks ehk kas kalandust tasub õppida?
28. mai 2018, 10:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/28/7868356t1hbb8e.jpg)
Kalakasvatus on kiiresti arenev majandusharu, mistõttu tasuks tulevastel ärimeestel juba praegu härjal sarvist haarata. Ekspertide sõnul uutele tegijatele hetkel veel turul ruumi jätkub, kuid päris ilma hariduseta sel alal naljalt läbi ei aja.
«Veekogude mõistes oleme me endiselt kütid ja korilased,» lausus Maaülikooli vesiviljeluse- ja kalanduse õppekava juht Kalle Olli selgitades, et kui hetkel käivad veel kalatraalerid püüdmas endiselt seda, mida loodus pakub, siis ajad on tegelikult muutumas ning vesiviljelus ületab juba varsti loodusest püütava kala kogused. «Looduslikud kalavarud ookeanis tervikuna on ülepüügi tõttu üsna halvas seisus ja me näeme kuidas nõudlus kalakasvatuse ja vesiviljeluse järele tõuseb,» lausus Olli.
Vesiviljelus kujutab endast veeorganismide - kalade, vähkide, molluskite ja vetikate - kasvatamist tehnoloogia abil, mis on mõeldud nende toodangu saamiseks suuremas mahus, kui seda võimaldaksid looduslikud tingimused. Vesiviljeluse õppetooli lektori Katrin Kaldre sõnul oodatakse vesiviljeluse toodangu suurenemist kõikjal maailmas. Nii ka Eestis, kus hetkel on tootmine veel väga madal. «Meil on perspektiivi, meil on palju magevett ja head tingimused kalakasvanduste rajamiseks,» selgitas Kaldre. «Niššid on valla ja turul on kõvasti ruumi,» lisas Olli, kelle sõnul oleks ettevõtlus esimene koht, kuhu suunas võiksid selle eriala lõpetajad vaadata. «Võib-olla 20 aasta pärast on konkurents väga tihe, praegu ei ole,» selgitas õppekava juht, miks vesiviljelust oleks õige aeg õppida just nüüd.
Ettevõtlikul noorel võib seepeale aga õigustatult tekkida küsimus, et miks siis üldse ülikoolis kolm aastat tuupida, kui kalakasvatuse saaks ka kohe püsti panna? «Saab ikka, aga ega see nüüd nii lihtne ka ei ole. Palju on haigusi ja probleeme, mistõttu võivad kasvama pandud kalad juba paari kuu pärast surnud olla. Peab ikka asja teadma ka,» selgitas kalanduse- ja vesiviljeluse tudeng Marten Ojang.
Vaatamata potentsiaalikale erialale ei ole tudengite leidmine siiski teab-mis lihtne. «Tuleb ikka iga kivi alla vaadata, mis seal salata» lausus Olli, selgitades, et demograafiliste näitajate ja globaliseerumise vastu ei saa ka nemad.
«Kõigepealt peaks oskama mõelda, teisena võiks hammas olla verel äri tegemise seisukohalt. See on rakenduslik ja praktiline eriala, mille eesmärk oleks kasumi teenimine,» annab Olli nõu, kellele võiks vesiviljeluse ja kalanduse eriala sobida.
«Vanaisa ja isa on mõlemad kalurid olnud ja nii sain mõtte, et ka ise tulevikus kalakasvatusega tegeleda,» selgitas esmakursuslane Ojang, miks tema kalanduse ja vesiviljeluse eriala õppima asus. Noormees lisas, et teise valikuna käis tal mõttest läbi ka loodusturismi eriala.
«Eks ma ka isa küljest selle kalapisiku sain,» nõustus tema kursusevend Antti Väli, kes tahaks tulevikus esmalt kalakasvandusse tööle asuda ja seejärel ka enda ettevõtte rajada.
Tudengite sõnul on vesiviljeluse õppimise juures kõige huvitavamad just praktilised loengud, kus saab ka ise käed külge panna. Nii tõid nad näiteks, kuidas nad käisid hiljuti lõhesid märgistamas. Samuti teeb noormeeste sõnul eriala huvitavaks see, et neil on võimalus kokku puutuda võõrliikidega, mida tavainimesed ei näe - näiteks marmorvähkidega.
«Võõrliigid on laboris suletud uste taga,» selgitas lektor Kaldre ja lisas, et nende pidamiseks on ülikoolil eriluba ning laboris hoitaksegi vähke eeskätt selleks, et neid uurida ja tudengitele tutvustada. Kaldre sõnul uuritakse laboris, millised neist kannavad edasi erinevaid haigusi, näiteks vähikatku ning milline on nende mõju meie kohaliku jõevähi varudele.
Nii näidatakse Postimehe ajakirjanikule marmorvähke, kes on alles hiljuti Eestist avastatud ohtlik võõrliik ning keda on hetkel näinud veel vähesed. «2008. aastal avastati Eestist näiteks signaalvähk,» toob Kaldre teisegi näite. Lektori sõnul leiavad nad võõrliike üldiselt ise vee-elustikku monitoorides, kuid vahel tuleb ka teateid kaluritelt või hoopiski mõne teise instituudi teadlastelt, kes oma proove kogudes ühtlasi ka mõne uue liigi avastavad.
«Vähi kilohind on üsna hea, et seda tootena müüa,» tuletas seepeale Olli jällegi meelde, miks tasub ärist huvitatud noortel vesiviljelust õppida. Ka Kaldre sõnul on Eesti tarbija üha jõukam ning nii ostavad juba mitmed Eesti restoranid kohalikke vähke. Samas poelettidelt Eesti vähke nii pea otsida ei tasu - selleks on meie oma toodang veel liiga väike.