Möödus 5 minutit, siis 10 ja lõpuks 15. Peeti telefonikõnesid. Ja tulemus: lõpuks väljus keegi mees kontorist ja surus talle pihku kaks paberit – paberid, mille sisuks oli viisa andmisest keeldumine. Kuigi see tavaks pole, siis sel oli ka neis märgitud ka keeldumise põhjus: reisi põhjus olevat märkimata.
Järelikult pole Eestis ettevõtte omamine, innovatsioonikonverentsil osalemine, pangakonto avamise protseduurid Eesti jaoks piisavad eesmärgid selleks, et üks India ärimees võiks Eestit külastada.
«Kõigile lennupiletitele, ööbimise ja ürituse piletitele koos väärtusliku ajaga on vesi peale tõmmatud,» oli Yogesh Huja vägagi nördinud.
Sugugi paremini ei läinud tal ka edaspidi. Tema edasistele e-kirjadele enam saatkonnast ei vastatud. Eesti välisministeeriumi veebilehel olev link kaebuse esitamise vormile on lihtsalt rivist väljas ja annab teadet «page not found». Programmist Startup Estonia öeldi talle, et aega ürituseni on jäänud liiga vähe aega, et jõuaks veel midagi muuta.
Juhtumil on ka rahaline tagajärg: mees kaotas enam kui 5000 eurot kõikvõimalike piletite soetamisele ja muule asjaajamisele.
Ja mees on kokkuvõttes vägagi vihane.
«Kui saatkonnas käsitletaksegi nii startup-programme, siis pange parem oma sellised programmid kinni, kuna need lähevad inimestele nagu meie maksma väga palju raskelt teenitud raha,» soovitab Yogesh Huja.
Veel 28. aprillil oli mees Eestist täisvaimustuses ja jagas meie e-residentsuse imelugu internetiavarustes. «Kui jumal oleks andnud Adamale ja Evale e-residentsuse, poleks maailm jagatud piiride ja piiriüleste probleemidega,» arvas ta toona. Paraku põrkus ta just e-residentsust maitstes valusamalt kui kunagi varem nende probleemide otsa.