Miks on nii raske tarbida vastutustundlikult?

Kuigi tarbijad tahaksid osta vastutustundlikelt ettevõtetelt, määrab tihti ostuotsuse siiski hind. Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Wavebreakmedia ltd

Kilekottide asemel riidest kottide kasutamine, kodumaise eelistamine kaugelt imporditule, vastavalt vajadusele toodete ostmine – need on vaid mõned tegevused, mis muudavad meie tarbimise vastutustundlikumaks. Teoorias tundub see lihtne, kuid praktikas..

Eelmise aasta lõpus Kantar Emori poolt läbiviidud uuringust selgus, et kuigi 90 protsenti inimestest eelistavad oma hoiakutes kodumaist kaupa, moodustab tegelikkuses eestimaine kaup ainult 60 protsenti toidukorvist. Inimesed tahavad toetada kodumaist tööstust, kuid kusagil teel kaubalettide juurest kassadeni, muutub otsus ja ostukorvi jõuab Eestis toodetud forellifilee asemel Norrast kaubalaevadega toodud forell.

Selveri juhi Kristi Lomp ütles aasta alguses toimunud pressiüritusel, et kuigi tarbijad eelistavad kodumaist kaupa, tehakse otsused siiski paljuski hinna alusel. «Kui eestimaise toote kõrval on letis odavam sama kategooria importtoode, siis osad peavad tegema otsuse siiski rahakoti võimalusi arvestades,» sõnas Lomp. Puu- ja juurvilja osas on aga pilt mõnevõrra teistsugune. Nimelt eelistavad kliendid pigem kodumaist, kuid küsimus jääb pigem toote saadavuse taha.

Vastutustundlik tootmine nõuab rohkem läbimõtlemist

Odavam toode võib küll rahakotile sõbralikum tunduda, kuid maksta kallist hinda keskkonnale ja tarbija tervisele. Veterinaarravimite ja –toodete hulgimüüja Dimedium AS turundusjuhi Livia Ränksoni sõnul ei pruugi keskkonnasõbralikult ja jätkusuutlikult toodetud tooted tarbijale alati kõige odavamad olla. «Leiame, et just müüjate ja tootjate teha on selgitustöö – milliseid eeliseid üks või teine toode odavama alternatiivi ees omab ja panna tarbija mõtlema sellele, millist mõju avaldab tema tehtud valik,» sõnas ta. «Värske ja kvaliteetne kodumaine toit meie igapäevasel toidulaual ei ole iseenesest mõistetav, see on luksus, mis nõuab vastutustundlikku suhtumist.»

Ränksoni sõnul töötab nende ettevõte igapäev selle nimel, et Eesti põllud oleksid viljakad, loomad terved ja meie lapselapsed sööksid kodumaist tervislikku toitu. «Tootesortimendi valikud teeme kaalutletult ja teadlikult partnerite seast üle maailma, pidades silmas võimalikult väikest ökoloogilist jalajälge, jätkusuutlikkust ja sobivust meie loomadele ja kliimasse,» märkis ta.

Vastutustundlik tarbimine kui tark tarbimine

Vastutustundlik tarbimine tarbijakaitseameti vaatest on eelkõige tark tarbimine ehk enne tehinguid sõlmides mõtleks tarbija läbi oma vajadused, ent ka õigused ja kohustused. «Koondina võiks sellist tarbijat nimetada targaks tarbijaks, kes enne ostuotsuse tegemist mõtleb, kas talle seda teenust või kaupa üldse on vaja; teab nõkse, millega teda tahetakse mõjutada; teeb enne ostu sooritamist eeltööd, st võrdleb hindasid ja ostutingimusi; uurib täpsemalt, kes on müüja, milline on see kaup või teenus ja selle kasutamise tingimused ning milliseid rahalisi kohustusi see talle kaasa toob,» kirjeldas tarbijakaitseameti kommunikatsioonijuht Pille Kalda.

Kalda sõnul on tarbijate teadlikkuse tõstmine on oluline seetõttu, et inimestest saavad tarbijad juba üsna noores eas ning tarbimisest reeglina pääsu ei ole. «Kaubad ja teenused ümbritsevad meid kõikjal. Seega on oluline, et tarbimisotsused tehtaks läbimõeldult ja vältimaks hilisemaid kahetsusi, vaidlusi või hoopiski rahalisi raskusi, millesse üle oma võimete elav tarbija sattuda võib,» märkis Kalda.

Tarbijakaitseametisse jõuab üsna palju vaidlusi, mil tarbijal on vaja nõu näiteks olukorras, kui läbimõtlematult tehtud ostust taganeda ei saa või toode/teenus ei vasta tarbija ootustele oma omaduste poolest või on ostetud kaup tundmatult müüjalt ebausaldusväärselt müüjalt või sootuks eraisikult. «Tasub mainimist, et eraisikute vahelisi tehinguid tarbijakaitseseadus ei reguleeri ja seega ei saa nende puhul ka tarbijakaitseamet aidata. Kui eraisikud omavahel kokkuleppele ei saa, siis tuleb vaielda kohtus,» hoiatas Kalda.