VEB Fondi saaga kohta õigusekspertiisi koostanud maksuekspert Lasse Lehis leiab, et riik on oma õigussüsteemi selles küsimuses enda kasuks kuritarvitanud.
Neljapäeval toimub riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse «Riikliku vastutuse probleem VEB Fondi juhtumi põhjal» arutelu. Selle eel tegi Kanal 2 Reporter intervjuu Lasse Lehisega, kes juba 2013. aastal analüüsis tollase Tartu Ülikooli finantsõiguse õppejõuna valitsuse ja Eesti Panga 1993. aastal langetatud otsuste kooskõla toonaste seadustega.
Millise hinnangu annate VEB Fondi juhtumile? Kas tegemist on vana ja mõttetu looga või Eesti ajaloo ühe suurima vargusega?
Kui nende kahe variandi vahel valida, siis see teine variant. Unustada seda lugu kindlasti ei maksa. Eestis on poliitikuid, kes arvavad, et ka küüditamisest rääkimise võiks ära lõpetada, et kaua võib! VEB Fond on tunduvalt värskem asi kui küüditamine ja tunduvalt segasem, sest teatud faktid on ikkagi lõpuni selgeks rääkimata.
VEB Fond on tunduvalt värskem asi kui küüditamine ja tunduvalt segasem, sest teatud faktid on ikkagi lõpuni selgeks rääkimata.
Mina ka ei tea kõiki asju, mis seal täpselt oli või kes lõpuks raha sai. Seda, kes raha ei saanud, me teame, aga kes raha sai, seda me ei tea.
Kas riik on käitunud VEB Fondi sertifikaadiomanikega õiglaselt ja õigesti, jättes nad omal ajal Eesti panganduse päästmise nimel ilma igasugusest kompensatsioonist?
Mina arvan, et sertifikaadiomanikele oleks tulnud mingis vormis hüvitist maksta, kuidas täpselt, siin oleks olnud variante ja siin on ka praegu variante. Riik on vastutusest kõrvale hiilinud kogu selle aja. On see nüüd riigi tegemata töö, on see Eesti Pank, on see VEB Fond eraldi sihtasutusena, keegi ei taha vastutust endale võtta. Sellepärast arvan, et on õige riigikogu tasandil see asi ära lahendada.
Millise hinnangu annate riigikogu 2012. aasta otsusele, et ettevõtjatele on mõistlik tagasi maksta null eurot, sest täpselt nii palju oli väärt varatu VEB Fond?
See otsus oli nii vormistatud, et null seal kirjas ei olnud, aga kõik said aru, et see on null, sest Venemaalt ei ole võimalik seda raha tagasi saada ja see otsus tehti selles mõttes vildakal alusel.
Kogu see kaitsetaktika riigi poolt on üles ehitatud sellele, et justkui Venemaa võttis raha panga klientidelt ära. Venemaa ei võtnud raha panga klientidelt ära, Venemaa võttis raha ära konkreetselt kahelt pangalt ning seepeale võtsid need kaks panka ära raha oma klientidelt Eesti Panga kaasabil ja riigikogu tolleaegse otsuse kaudu. Siit tulebki Eesti riigi vastutus, kui Eesti riik omal ajal legaliseeris pangaröövi – tavaliselt peame pangaröövi all silmas seda, et pangast röövitakse raha, siin röövis pank oma klientidelt raha, aga see sõna sobib ka siin kasutada. Kui Eesti riik riigikogu otsusega selle 1993. aastal legaliseeris, siis riik peab ka vastutama ja need tagajärjed kompenseerima.
Millise sõnumi riik oma käitumisega maksumaksjatele annab? Kui mõni maksumaksja jätaks oma kohustused riigi ees täitmata ja ütleks, et «mõtlesin teile maksta null eurot», mismoodi siis riik reageeriks?
Selles olukorras näitab riik kahetsusväärselt, et kuritarvitab oma pädevust, oma õigussüsteemi selleks, et kaitsta enda huve. See on siin kõige taunitavam.
Põhiseaduse kohaselt peavad kõik riigiorganid, kõik võimuharud kaitsma kodanikku riigi omavoli eest. Praegu kaitseb riik iseennast, õigustab omavoli, mis ta küll väga väikesele grupile ettevõtjatele on omal ajal tekitanud, aga see on ääretult taunitav olukord.
Milline oleks õiglane lahendus kannatanutele?
Minu isiklik arvamus on see, et kuna tollal oli nii palju üleminekuprobleeme – näiteks omandireform, kõik nõukogude võimu tekitatud ebameeldivused, kuidas neid kompenseerida... Siis oli see kokkuleppeküsimus ja minu meelest oleks võinud selle teema panna ka üldisesse omandireformi paketti. Näiteks kui neile kannatanutele oleks antud erastamise väärtpabereid EVPsid, siis oleks praeguseks neile see kahju kompenseeritud.
See on valikute küsimus, ei pidanud ilmtingimata neile sel hetkel seda rahas välja maksma, Eesti riik ei oleks sel hetkel selleks suuteline olnud, aga oleks saanud eeskuju võtta muudest valdkondadest, kus samuti punavõimu ebaõiglust kõrvaldati. Ka praegu on erinevaid variante, mille vahel valida, kindlasti tuleks neile anda mingisugune väärikas kompensatsioon.
Kui seitsmeaastase menetluse tulemusena jõustus 2010. aastal kohtuotsus, milles öeldi, et Eesti riik võttis ettevõtjate Eesti pankades olnud kontodelt raha krooni päästmiseks ära ja peab selle nüüd tagastama, kuidas on see võimalik, et hiljem selle otsuse täitmisel jõudis riigikohus järeldusele, et Eesti riigil puudub igasugune vastutus ja raha ei tule tagastada?
Tavainimesel on sellest raske aru saada, aga seda juhtub tegelikult päris tihti, kuna kohtuharud on erinevad, kohtumenetlused on erinevad. Mõnikord sõltub ka sellest, kas kohtuotsus kaevatakse edasi või mitte, aga tõesti nii on juhtunud, et halduskohtu liini pidi jõuti ühesugusele järeldusele ja hiljem siis jõudis üldkogu põhiseaduslikkuse järelevalve asja arutades teistsugusele seisukohale.
Kas sellega leppida, aga see on protsessuaalselt võimalik, meie kohtusüsteem ei ole selles mõttes nii ühtne. Sõltub sellest, kuidas konkreetset asja lahendatakse, mis on täpselt selle vaidluse kese. Mõnikord tekivad sellised asjad juhuslikult, mõnikord sihipäraselt. Õiguslikult ei ole võimalik sellele viimasele kohtuotsusele ligi pääseda või seda vaidlustada, kahtluse alla seada. Seetõttu ongi pall riigikogu käes, kes saab siis kas seadusi muuta või ühekordse otsusega selle asja lahendada nii, nagu on õiglane.
1993. aastal Eesti Panga juurde loodud organisatsioon, mille abil päästeti Põhja-Eesti Aktsiapank ja Balti Ühispank pankrotist.
Nende pankade kontodel Venemaa Välismajanduspangas külmutatud ligi miljard krooni tõsteti VEB Fondi.
Nende nõuete eest anti panga klientidele välja sertifikaadid, mille üks kroon oli võrdne ühe krooniga fondis.