Maris Lauri: riik ei saanud aktsiisidega aru, kus on kodanike taluvuse piirid

Maris Lauri. Foto: Liis Treimann

Reformierakonna poliitik ja majandusanalüütik Maris Lauri arutleb oma blogis praeguse maksusüsteemi üle ning leiab, et liiga kõrged maksud ja liiga keeruline süsteem soodustavad skeemitamist.

Maksude kogumise põhieesmärk on tulu saamine, et siis mingeid kulutusi teha. Kui riik kulutab palju, siis tuleb ka makse palju koguda, kui vähe, saab makse hoida madalatena. Seetõttu on kulutamiskiusatuse piirajaks maksukoormus – kui viimane liialt kõrgeks tõuseb, siis hakkab see pidurdama majanduskasvu ja elanike heaolu, kasvab rahulolematus ja maksutuludki hakkavad kahanema.

Seda seetõttu, et maksudel on paratamatult mõju inimeste käitumisele. Seda tunnistatakse, kuid tihtipeale unustatakse see, et inimese käitumine ei ole alati ettearvatav. Inimesed on leidlikud ja lõppkokkuvõttes ratsionaalsed: kui nad leiavad, et mingi piirang (ka maksud on piirang) segab neid liialt, siis nad muudavad oma käitumist viisil, mis võib senisest reageeringust teistsuguseks osutuda.

Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Kõrgem hind tõesti pärsib kauba või teenuse ostmist – see on tavaline nõudluse-pakkumise koostoime mehhanismi – ning seega peaks kõrgem aktsiis ja sellest tulenev kõrgem alkoholi (aga ka tubaka või kütuste) hind vähendama inimeste soovi selliseid kulutusi teha. Aga see mehhanism töötab seni, kuni pole selgelt soodsamat alternatiivi – kui kauba saab oluliselt odavamalt kätte naaberriigist, siis sinna ka ostureisile minnakse.

Kuigi vahel võib tunduda, et keskmine inimene maksustamise nüanssidest suurt ei taba, siis reaalsus on teine. Suhteliselt kiiresti suudetakse selgeks teha endale kahjulikud või kasulikud sammud ning välja nuputada, kuidas ebasoodsad lahendused enda kasuks pöörata. Astmeliste tulumaksusüsteemide häda on selles, et astmete vahetudes tõuseb lisanduva tulu maksustamine ning seega väheneb inimese motivatsioon lisanduvat tulu teenida või seda avalikustada.

Mõne inimese jaoks on selline piir väga madalal, teisel kõrgemal, kolmandal päris kõrgel, kuid võib kindel olla, et kuskil on see kõigi jaoks olemas. Probleem on selles, et riigil on väga hägune pilt, kus need piirid on ja kus on see piir, millest alates hakkab asi riigi kui terviku jaoks viltu minema. Täpselt nii nagu juhtus aktsiisidega.

Lihtsate ja arusaadavate maksusüsteemide kasulikkusest on palju räägitud, ometigi kiputakse Eestiski viimasel ajal – küll globaalsele trendile vastupidiselt – selgitama, et üks õige maksusüsteem peabki keeruline olema ja küll arvutid kõik välja arvutavad. Sellise targutamise juures unustatakse ära mitu asja.

Esiteks, makse ei maksa mitte arvutid või IT-lahendused, vaid inimesed ning maksumaksja peab aru saama, kuidas tema makstav summa kujuneb. Teiseks, keerulised süsteemid loovad ahvatlusi neile, kes otsivad endale soodsamaid lahendusi, aga tekitavad ka arusaamatut ebavõrdsust maksumaksjate seas. Kui sa tead, et maksumäär on kõigile ja kõikidelt tuludelt 20 protsenti, siis on üpris keeruline välja mõelda skeemi, kuidas vähem maksta.

Iga erand loob võimaluse sahkerdamiseks, mistõttu tuleb erandite lubamisega olla väga ettevaatlik ja hoida nende arv võimalikult madalana. Maksuerand on põhjendatud üksnes juhul kui muud riiklikud toetamismeetmed on vähemtulemuslikud ja ebaefektiivsemad.

Ütleme, et mingil hetkel otsustab riik teha maksuerandi (jätame kõrvale, millise konkreetselt) biotehnoloogia sektorile. Ilmselt leitakse sellele põhjendus. Aga siis tuleb täpselt määratleda, milline ettevõte kuulub biotehnoloogia sektorisse. Uskuge, ettevõtte registrisse pandud tegevusala koodid on vahel üpris kaugel tegelikkusest, seda tihtipeale üldse mitte tahtlikult.

Tänapäeval on ettevõtete tegevused ka väga mitmekesised ja tihtipeale raskesti defineeritavad. Tuletaks meelde vaidlust, kas Uber ja Taxify on IT-platvormid või taksoettevõtted. Aga oletame, et ettevõtete tegevusala ja soodustus suudetakse kuidagi üheselt siduda. Siis tulevad kindlasti teised ettevõtted, kes suudavad tõestada, et nemad on majandusele/riigile veelgi olulisemad. Siis tulevad järgmised ja järgmised. Lõpuks on nii, et suurel hulgal on mingid olulised teened ja neil kõigil on mingid soodustused.

Kuid mitte siiski kõigil! Tõenäoliselt saavad maksusoodustuse need, kes on võimekamad ja paremini organiseerunud lobistid, tihtipeale need, kellel on aastakümnete pikkune tegutsemisperiood ehk eelkõige nõndanimetatud vanad tootmisharud. Täieline maksukoormus langeb seega aga uuematele ja kaasaegsematele sektoritele. Ja proovige mõnelt soodustuse saanult seda ära võtta!

Ehk siis: üldjuhul on mittemaksulised riigipoolsed toetused ettevõtlusele ja ka riigile arukamad, sest nad on täpsemad ja tulemuslikumad.

Aeg-ajalt räägitakse sellestki, et ühte või teist tüüpi maksude osakaal on liialt kõrge või liialt madal. Võrdluseks on sealjuures kas OECD või Euroopa Liidu keskmine. Aga kes ütleks, milline on see parim maksustruktuur? Mingi keskmine ei ole ilmtingimata parim. Veelgi enam, keskmine on lihtsalt keskmine, mis võib panna kokku kaks üksteisest täiesti põhimõtteliselt erinevat nähtust.

Euroopa riikide maksukoormus on kõrge, sest Euroopas on eelistatud riiklikult korraldatud või koordineeritud sotsiaalsüsteemid. Seda erinevalt USAst ja paljudest teistest riikidest mujal maailmas, kus igal inimesel tuleb endal osta ravikindlustus ja ise mõelda oma pensionipõlveks säästmisele.

Nii võib juhtuda, et tööandja tööjõukulu, millest on maha arvatud maksud ning tervishoiu- ja pensionikindlustusmaksed olenemata nende riiklikust kohustuslikkusest, jätab tööandjale rohkem kätte Euroopas kui mujal. Era ei ole ka alati parim tulemuse seisukohalt – seda näitab kasvõi USA tervishoiukulutuste kõrge tase elaniku kohta ja saavutatuna saadud suhteliselt keskpärane oodatud keskmine eluiga -, kuid pole midagi teha – ühiskonnad teevadki erinevaid valikuid, sest valikukriteeriumid on ühiskondades erinevad.

Eesti puhul heidetakse ette, et meil on tarbimismaksude osa liialt kõrge ja varamaksude osa liialt madal. Jah, meil on tarbimismaksude osakaal maksustruktuuris OECD keskmisest kõrgem, kuid see ei tähenda ilmtingimata, et tegemist oleks halva olukorraga. On teada, et mõned maksud mõjuvad majanduskasvule pärssivamalt kui teised. Kasvu vähem piiravamad on vara- ja tarbimismaksud.

Viimasel ajal räägitakse järjest enam sellest, et kapitali ja töö suurema liikuvuse ja mitmekesisuse tõttu oleks arukas rohkem toetuda sellistele maksudele, mille maksustamisbaas ei saa väga lihtsalt ära liikuda või mille tasumisest lihtsalt kõrvale hiilida – viidatakse sealjuures maa- ja tarbimismaksudele, sest maa teatavasti ära ei kõnni ja tarbid üldjuhul seal, kus elad (aga Eestis me teame, et võib tarbida ka naaberriigis, nii et mingid riskid siin on).

Niisiis, järsku on nii, et teiste riikide tarbimismaksud on lihtsalt optimaalsemast madalamad? Seda paneb kahtlustama see, kui maksumäärad on oluliselt kõrgemad (nt käibemaksumäär 20% asemel 25%) ja käibemaksuauk Eesti omast kordades suurem. Tuletan lihtsalt meelde: maksukoormus on kogutud maksude suhe SKP-sse.

Kui maksude tasumine on kehv, siis ausate maksukoormus on kõrge ja ebaausate oma madal või isegi olematu. Kuigi nii võidakse saada küll üldiselt madal maksukoormus ja nii mõnigi öelda, et vaadake, kus on hea seis. Tegelikult ei ole, sest ausust karistatakse ning ärikeskkond on seega diskrimineeriv ja ettevõtluse jaoks halb.

Varamaksudega on Eestis seis – ütleme, et tagasihoidlik. Reaalselt on meil üksnes maamaks, mida kõigilt ei korjata. Kodualuse maamaksuvabastuse kehtestamise tulemusena kasvas ettevõtluse maamaksukoormus, mis ei pruugi olla eriti arukas lahendus. Ka seetõttu, et paljudel maaomanikel kadus maksuseos omavalitsusega või see nõrgenes märgatavalt.

Veelgi enam, maksustamine toimub juba aastaid hindade alusel, mis mitte kuidagi ei kajasta maa praegust reaalset väärtust. On piirkondi, kus selle sajandi jooksul on maa hind kõvasti tõusnud ja neid, kus kõvasti langenud. Seetõttu ei saa praegu rääkida, et Eestis on maamaksu tasumine õiglane ja arukalt korraldatud.

Laiemalt vaadates tuleb meil küsida, kas Eesti elanik on nii rikkaks saanud, et tema vara laiemalt maksustada. Või kui me ei suuda maamaksugi arukalt korraldada, siis miks me arvame, et saame kinnisvaramaksuga hakkama. Või kui me kehtestame automaksu – loogilisena tundub, et sõltuvana vähemalt mootori võimsusest ja keskkonna kahjulikkusest -, siis kas seda ollakse kõigi poolt valmis maksma just neist põhimõtteist lähtuvalt, mitte tuues sisse subjektiivseid poliitparameetreid, et vältida meie autopargis domineerivaid vanemate autode kõrgemalt maksustamist.

Ausalt, mina seda ei usu vaadates ametiautode maksustamise ümber aastate jooksul toimunut. Kas oleme valmis mõistma, et finantsvarade maksustamine tähendab ka pensioni- ja muude säästude maksustamist ning sellel on negatiivne mõju säästmisele, mis alles hiljuti on Eestis jõudnud mingilegi arvestatavale aga kindlasti mitte piisavale tasemele?

Niisiis, enne kui tulla välja uljaste maksuideedega, tuleks mõelda, milleks meile maksud ja kui palju meil siiski maksutulu on vaja ehk kui palju ikkagi peaks riik kulutama. Järsku saaks vähemaga hakkama, või vähemalt piirata kulude kasvu? Mõtleks ka sellele, et suuremad riigi kulutused tähendavad, et enamvähem kõik peavad ühel või teisel viisil rohkem maksma. Sest 100-eurone pensionilisa ei saa tulla üks protsent, isegi 10 protsenti, elanike kõrgemast maksustamisest, sest esimene kulu on teistelt saadavast tulust kordades suurem.

Muidugi võib sellele ühele protsendile või 10 protsendile panna ka sellise maksukoorma, et arvestuslikult peaks tulu kokku tulema, kuid siis võib juhtuda nii nagu aktsiisidega – maksud lihtsalt kõnnivad Eestist minema ja siis on neid juba väga keeruline tagasi saada.