Esimesed kevadseened on juba ninad mullast välja pistnud. Vaata, milliseid maitsvaid kevadseeni tasub metsa alt otsima minna ning mis tüüpi metsadest neid leida võiks.
Galerii: milliseid maitsvaid söögiseeni tasub kevadel metsast otsida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadkogrits
Värskelt surmavalt mürgine, kupatamisel muutub maitsvaks söögiseeneks. Käärulise kübaraga pruun kevadine seen, kübar 3-12 sentimeetri laiune, helepruun kuni mustjaspruun. Seen on õhukeselihaline, ebakorrapäraselt kambriline ja õõnes.
Kasvab liivastes metsades, nii männikutes kui ka niisketes kuusikutes, eriti neis kohtades, kus pinnast on rikutud. Annab saaki maikuus, Eestis väga sage, üks tavalisemaid kevadseeni.
Ohtras vees (üks osa seeni, kolm osa vett) tuleb seeni kupatada kaks korda, keetmiskordade vahepeal tuleb lisaks veel puhta veega loputada. Keeduvett ei tohi toiduvalmistamiseks kasutada. Keetmise ajal peab tagama ruumi õhutamise.
Hiidkogrits
Hea söögiseen, ilmselt ei ole mürgine, ent eksituse vältimiseks peaks igaks juhuks ära kupatama. Üsna kevadkogritsa sarnane, aga suurem ja heledam kevadseen. Kübar isegi kuni 25 sentimeetri laiune, kahvatukollane kuni hele-kollakaspruun või pruunikaskollane, vanemalt tumeneb peaaegu kevadkogritsa taoliseks. Noorelt väheste kurdudega, vanemalt tihekurruline. Jalg valge, lühike, ühtlase jämedusega, jässakas, kambriline ja õõnes, nagu kübaraosagi.
Kasvab kevadel ja suve algul puisniiduilmelistes ja niisketes metsades valgusküllastes rohtunud kohtades, sageli väga lagunenud kändude ja lamatüvede läheduses. Eestis sage.
Kuhikmürkel
Maitsev kevadseen, mis kuulub maailma kõige hinnatumate söögiseente hulka. Ei vaja kupatamist. Oliivpruun, kõrge koonusjas üleni õhukeselihaline õõnes een. Kübar 5-10 sentimeetri kõrgune, hallikas-kollakaspruun kuni rohekas-hallpruun, võrgu- või kärjetaoliselt pikivaoline ja -koobasjas. Kübara alumine serv on jala külge kasvanud. Jalg kollaka varjundiga valge, jahukas, kübarast lühem ja peenem.
Kasvab samasugustes kasvukohtades nagu kevadkogrits, aga lisaks ka puisniitudel, aedades, niitudel, söötidel jne ning eriti just põlengualadel.
Lisaks kuhikmürklile kasvab meil veel ümarmürkel ja kellukmürkel – nemadki on väga head söögiseened. Esimene on Eestis, eriti Lääne-Eestis väga sage, teine aga väga haruldane.
Kurrel
Hea söögiseen, ei vaja kupatamist. Üsna mürklite sarnane, silinderja kujuga kevadseen. Kübar hallikas-kollakaspruun, 2-4 sentimeetri kõrgune, pikisuunaliste kurdude ja sügavate vagudega. Jalg 5-10 sentimeetri kõrgune, valge või roosaka varjundiga, pind teraline ja põikisoomuseline.
Kasvab kevadel ja suve algul peamiselt haavikute kohevas kõdumullas aga ka mujal saluilmelistes metsades. Eestis väga sage.
Kevad-võluheinik
Suurepärane ja maitsev söögiseen. Ei vaja kupatamist. Kreemikasvalge tugevalt jahulõhnaline kevadseen. Kübar 5-10 sentimeetri laiune, tuhm kreemikasvalge kuni pruunikasvalge, märjalt roosa varjundiga valge, keskosas kõrge kühmuga ja lihakas, servad õhukesed ja sisserullunud. Eoslehekesed valged, kitsad ja väga tiheda asetusega. Jalg valge, lühike, tüse, ei ole õõnes, tiheda seenelihaga.
Kasvab peamiselt lubjarikkal pinnasel niitudel, valgusküllastes lehtmetsades ja puisniitudel, aedades. Saagikuse tippaeg on jaanipäeva paiku. Väga sage, eriti Põhja- ja Lääne-Eestis ja saartel.
Ei tohi segamini ajada välimuselt sarnaste, ent ohtlikult mürgiste hiid-punalehiku ja punaka narmasnutiga, mida võib juba juunis metsa alt leida. Enne söömist tuleb kindel olla, et tegu on just kevad-võluheinikuga.
Allikas: Mauri Korhonen, «Tunne seeni»; Varrak: 2007