/nginx/o/2015/07/13/4276165t1hdc37.jpg)
/nginx/o/2018/04/11/7774821t1ha6e2.png)
Finantsinspektsioon ütles täna õhtul välja oma seisukoha e-residentsuse programmi suhtes ning eelkõige näeb ta selles sarnaselt Eesti pankadega suurt riski.
Finantsinspektsioon: e-residentsus ei ole vaid vahva ja tore (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«E-residentsuse programm ei ole sugugi selline, mis oleks väga vahva ja tore, vaid see kujutab endast riski. See on põhjustanud ka küsimusi minu kolleegidelt välismaal Eesti suunas. E-riik on küll väga tore asi, aga nad ei saa päris hästi aru, miks see e-residentsus on olemas ja kas me riske ei näe sellega seonduvalt,» ütles inspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler ETV otsesaates «Suud puhtaks».
Kessler selgitas Eesti pankade äärmiselt olulist rolli hoolsuskohustuse täitmisel seoses e-residentide loodavate ettevõtetega kontrolli ja neile kontode loomisega.
«Pangad hoiavad meie kõigi raha. Meie kõigi heaolu sõltub neist. Kui pankadel läheb hästi, läheb ka meil hästi. Kui neil on halvasti, on ka meil halvasti. Pangad võlgnevad meile kõigile hoolsuskohustuse. Nad valivad hoolikalt oma kliente. Kui nad ei ole hoolikad, võib juhtuda nii, et ühel pangal enam ei ole tegutsemisõigust,» ütles Kessler. «Teiseks ei tööta Eesti pangad isolatsioonis, vaid on osa globaalsest finantsvahenduse võrgustikust ja kui seal tekib arusaam, et Eesti pangad on hirmus riskantsed, siis lülitatakse meid sellest välja.»
Kessleri sõnul ei maksa luua illusiooni, et riigi tehtud esmane e-residentide kandidaatide kui isikute taustakontroll on pankade jaoks piisav.
Swedbanki esindaja Indrek Tibar märkis samuti, et e-residendid on osa Eesti mitteresidentidest ja seega tunnustatud praktika kohaselt osa kõrgendatud riskist.
Siseministeeriumi kodakondsuspoliitika juht Rutt Annus rääkis aga saates, et riskid olid tegelikult teada juba e-residentsuse programmi algusest peale. «Kui me avame on majanduse isikutele väljaspool Eesti vabariiki, siis see suurendab ka teatud riske,» ütles ta ja lisas, et e-residentsuse haldamisega kasvavad püsivalt ka riigi kulud.
E-residendid on Eestis loonud 3500 firmat ning uuringufirma Deloitte Legal väidab, et iga e-residentsusele kulutatud euro toob riigile maksude ja muude tuludena tagasi 101 eurot.
E-residente on hetkel ligi 35 000, plaanid on aga sadu ja tuhandeid kordi suuremad. Seega on selge, et ilma automatiseeritud taustakontrollita ei suuda Eesti sellise hulga välismaalaste teenindamisega hakkama saada.
«Vajalik on paradigma muutus,» ütles riigikantselei innovatsiooninõunik Marten Kaevats, viidates sellele, et tehnoloogia peaks pankadele selles osas appi tulema ning see omakorda pakub innovatsiooniideid tehnoloogiasektorile.
E-residentsuse programmi asejuht Ott Vatter selgitas saates, et programmi turundus on teadlikult suunatud kõrge riskiga riikidesse nagu India, Venemaa, Türgi ja Ukraina, kuna seal olevat rahulolematus kohaliku bürokraatiaga kõige suurem. Pankade hinnangul on sealt pärinevad e-residendid aga eriti suur pähkel, kui jutt käib nendele taustakontrolli tegemisest.
Rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov ütles, et pangad tegelikult püüavad leida lahendusi, kuidas e-residentsuse programmiga edasi minna, mitte ei ole sellele täielikult selga keeranud.
Sellele viitas tegelikult ka möödunud reedel valminud pangaliidu pöördumine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile. Postimees kirjutas sellest nädala alguses ja seda artiklit saab lugeda siin.
Silmatorkavaim kirjas olnud lause kõlas nii: «Me ei näe täna ühtegi moodust, kuidas tagada oluliselt suuremale hulgale e-residentidele võimalus siinsetes pankades arveldada, ilma et sellega kaasneks oluline riski kasv kohalikule pangandussektorile ja riigile tervikuna.»
Enam kui pooled e-residentide loodud ettevõtetest proovivad Eesti kaudu äri ajada nii, et nad pole loonud kontosid Eesti pankades, vaid mõnes Euroopa makseasutuses, kus kontroll nende tausta üle nõrgem. Ja mis peamine: nad ei pea tõestama, et nende äri on kuidagi Eestiga seotud.
Enamik Eestis registreeritud e-residentide ettevõtetest kasutavad siinsete aadressivabrikute teenuseid ja on registreeritud hulgikaupa näiteks Sepapaja tänava ja Rävala puiestee mõningatesse majadesse. Näiteks sellesse siin:
/nginx/o/2017/04/05/6521647t1hc8ea.jpg)
Oma makse maksavad nad Eestis vaid osaliselt, kuna rahvusvahelised maksueeskirjad näevad ette, et makse tuleb tasuda seal riigis, kus luuakse väärtus.
See omakorda on tekitanud küsimuse, mis kasu on neil kiirest asjaajamisest Eesti riigiga, kui maksuasju peavad need ettevõtted ajama ikkagi oma riikide maksuameti ja äriregistritega - asutustega, millega vaevaline suhtlemine on neid mõjutanud Eesti e-residendiks saama? E-residentsus ei ole teatavasti maksuresidentsus.
Üsna mitmelt e-residendilt on tänaseks ka see staatus ära võetud, kuna selle abil on asutud näiteks toime panema kelmusi. Üheks selliseks on näiteks filipiinlane Erza Jane Maranda Gasoc, kelle on palganud sadade likvideeritavate ettevõtete juhatusse astuma kelmuses süüdi mõistetud Alexander Vest. Inforegistri andmeil kasvab selle naise juhitavate firmade hulk siiamaani.
Saates osalenud ettevõtjad märkisid, et kui varem räägiti välismaal Eestist kui Skype'i sünnimaast, siis nüüd üha enam kui e-residentsuse projekti algatajast.