Lugejad meenutavad: telefon, mis jäi südamesse (3)
10. aprill 2018, 18:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe üleskutsele jagada lugu oma telefonist, mis jäi südamesse, tuli hulganisti lugejate lugusid. Kui soovid enda lugu jagada, siis kirjuta see kommentaaridesse või saada aadressil tarbija@postimees.ee
Lauri lugu:
Minu esimene mobla oli äkki 1998 hilissügisel/1999 varakevadel soetatud «teise ringi» Motorola D160 millel oli Q GSMi lukk. Smarti kõnekaart seal sees töötas, aga häda oli selles, et Q GSMi mast oli Paides ning Türi ja Paide vahele jääv Kirna mägi oli nii suur levisummuti, seega ei olnud toas võimalik telefoni kasutada.
Põhjus, miks ma telefoni soetasin, oli see, et olin vanematekodust lahkunud gümnasist, kelle elukorralduse juurde enam tavaline lauatelefon hästi sobida ei tahtnud, uues elukohas seda polnud ning kuna ma seal ka väga palju ei viibinud, siis leidsin, et kui väheke rahasid planeerida, saaks sellise üüratult kalli seadme omale soetada.
D160 oli eriline veel selle poolest, et teda saanuks kasutada nelja AA patareiga. Kolm kuud kannatasin seda leviprobleemi ja kui EMT Säreverre masti tegi, müüsin Motorola ära ning ostsin Ericsson GH688... Pruugitud-kriibitud...
See telefon oli olulisim sellepärast, et «uutele ja poppidele» hakkasid tulema värvilised korpused. Ericsson aga oli tehtud staatilisena. Õnneks käis see väga lihtsalt lahti ning autovaruosade poest sai 25 krooni eest kõikvõimalike autovärvide paranduskomplekte. Kui ma nädala aja jooksul oma koolilaua nurgale juba kolmandat kirgast värvi uue vana telefoni asetasin, hakkasid liikuma rahad. 100 krooni eest korpus ja vahel oli mitu tööd nädalas.
Sain suureks, aga Nokia parteisse ei astunud. Kõige mõnusam käpas Ericsson T65 (T68i oli lihtsalt hoomamatult kallis).
See telefon elas ka selle üle, kui ma tsikliga kukkusin nii, et telefon jäi minu ja asfaldi vahele, rebestas teksad ja veeres üle Endla tänava.
Esimene «nutukas» sai soetatud GPSi pärast. Pärast seda on olnud veel kaks «nutukat» - Samsungi xcover 3 ja xcover 4.
Pille lugu:
Motorola Talkabout 180e.
Minu esimene telefon. Peikal oli juba uhke 3310 ja saatis mulle kirjavahemärkidena tehtud armsa mõmmipildi, kuid mina seda oma telefoniga vaadata ei saanud, kuna minu Motorola oli ainult ühe- või kaherealine. Pildi õige kuvamine nõudis aga nelja või isegi viit kirjarida... Imetlesin seda mõmmikest siis peika telefonist saadetud sõnumite alt :D. Siiski esimene telefon on eredalt meelde jäänud ja siiani meenub see tunne, kui kõvasti pidi neid pehmeid klahve vajutama, enne kui see endast ekraanile märgi maha jättis...
Heiki lugu:
Sony Ericsson w 810i oli oma aja kohta väga hea telefon.
Kertu lugu:
Tegemist pole küll minu esimese telefoniga, kuid kõige armsamaks sai roosa LG KF350, mida tunti sel ajal ka jäätisetelefoni nime all. Telefon oli klapiga ja tohutult mugav. Klapi peal oli väike ekraan, millele ilmus sisse tuleva kõne puhul helistaja number, äratuskella ajal äratuskella kujutis ja telefoni klappi sulgedes tuli ette mõni ikoon, mille olin ise eelnevalt seadnud.
Telefoni mahtus ka väike mälukaart, millele olin terve hunniku muusikat peale laadinud. Ka pildid olid väga hea kvaliteediga, eriti just õhtuvalguses tehtud pildid. Kui hilisemate telefonidega on alati hämaruses pildistades jäänud suhteliselt pime pilt, siis selle telefoniga seda probleemi polnud, pilt jäi samasugune nagu silmaga nägid.
Telefon pidas vastu üle viie aasta, kui mina uue telefoni sain, siis andsin jäätisetelefoni edasi oma emale, kes seda sama suure armastusega kasutas. Kuigi nüüdseks on telefon hingede kohalt pooleks murdunud, ei ole me raatsinud seda siiski veel minema visata.