Tuuleenergia liidu juht: seadus takistab energiaühistute teket Eestis

Pakri tuulepark Foto: Sander Ilvest

Lisaks 7-8 aastat menetluses olnud elektrituruseadusele on riigikogusse jõudnud ka otseliini rajamise seadus, mis tänasel kujul lubab küll liini viia tootjast kuni 6km kaugusele, kuid takistab energiaühistute teket, kirjutab sellenädalast Postimehe elektrituruseaduse lugu edasiarendavas arvamusloos Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Tuuliki Kasonen.

Lappeenranta Tehnika Ülikooli värske uuringu kohaselt võib Läänemere ümbrus saada 2050 aastaks Euroopa esimeseks taastuvenergia regiooniks, kusjuures enamik dekarboniseerumisest toimuks juba 2035. aastaks. 

Seejuures oleks tegu soodsama lahendusega kui praegune fossiilkütustel ja tuumajaamadel põhinev portfell. Lisaks muudaks energiaalane koostöö sajaprotsendiliselt taastuvenergia eesmärgi poole liikumisel Läänemere riike tugevamaks. 

Hiljutised teaduslikud uuringud globaalsete ja regionaalsete energiasüsteemide alal näitavad, et omavahel ühendatud energiasüsteemid aitavad kuludes kokku hoida ning samal ajal suurendada süsteemis vastupidavust, jätkusuutlikkust ning taastuvenergia osakaalu. Mida suuremal alal taastuvenergiat kasutada, seda vähem on vaja kasutusele võtta meetmeid taastuvenergia tasakaalustamiseks.  

Lappeenranta Tehnika Ülikooli teadlased mudeldasid Läänemere piirkonna tuleviku energia stsenaariume ning tõid välja, et nii kivisöe kui tuumajaamad on pildilt kaduvad elektrijaamad, vastavalt 2035 ja 2030 aastaks. Asemele tulevad peamisel tuuleelektrijaamad ning peale 2025 aastat märkimisväärselt ka päikeseenergiajaamad. 

Seejuures nähakse võtmetegurit päikeseenergia prosuumeritel ehk tarbijatel, kes enda vajamineva energia ise päikesepaneelide abil toodavad. Biomassi rolli kasvu nähakse peamiselt biogaasi ja biometaani levikus.

Üleminekut taastuvenergiale võimaldavad madala maksumusega taastuvenergiat kasutavad paindlikud elektrijaamad, aga ka salvestustehnoloogiad, nt hüdro-pumpelektrijaam, ja piirkondadevahelised ühendused. Eelkirjeldatud siirde eelduseks on aga riigi valmisolek lasta uue aja energiasüsteemil areneda ning likvideerida kõikvõimalikke regulatiivseid takistusi. 

Eesti pikaajalise energiamajanduse arengukava (ENMAK) defineerides jõuti järeldusele, et elektrienergia tootmise valdkonnas on Eestile soodsaimaks lahenduseks turupõhine lähenemine. Mõistlik, ent selle põhimõtte rakendamine eeldab turupõhisust ka elektrienergia tarbijale toimetamises ehk võrguteenuses. 

Ilma turupõhise võrguregulatsioonita pole toetuseta võimalik rajada ei uusi tootmisvõimsusi ega uute tootmisvõimsuste rajamise seisukohast vajalikke tööstuslikke elektritarbijaid. Ometigi oleks ju igati mõistlik, et tööstused tekiksid tuuleparkide juurde ja vastupidi – taastuvenergia elektrijaamu rajataks suurte tarbijate juurde. Tänane seadusandlus aga ei luba sellises olukorras mikrovõrke rajada ega ka otseliini mitme tarbijani viia. 

Hetkel on riigikogus küll menetluses eelnõu, mis küll näiteks lubab senise naaberkinnistu asemel rajada otseliini kuni 6km kaugusele, kuid seda siiski ainult ühelt tootjalt ühele tarbijale. See aga välistab energiaühistute tekke ja toob kaasa ebamõistlikud lahendused. 

Konkurentsivõimeline majandus saab alguse soodsast elektrihinnast, see omakorda võimalikult madalate kuludega keskkonnasõbralikust elektritootmisest elektritarbijate läheduses. Et seda mitte juba eos ära tappa tuleks meil kriitiliselt vaadata, et ka võrguregulatsioon poleks nööriv.