/nginx/o/2018/03/29/7735065t1h7e8f.jpg)
28. märtsil riigihalduse ministri Jaak Aabiga ja 4. aprillil keskkonnaminister Siim Kiisleriga kohtunud ja tselluloositehase rajamise osas kriitiline Tartu apelli töörühm andis mõlemale ministrile üle memo, milles viidatakse keskkonnaohtudele ning tõsistele küsitavustele tehase eriplaneeringu protsessis. Eilse valitsuse otsuse valguses lubatakse aga vastumeetmetega edasi minna.
Apelli töörühm tegi ministritele ettepaneku eriplaneering taolisel kujul lõpetada, kuna juba olemasolev informatsioon ja teadusuuringud näitavad selgelt tehase ehitamise võimatust Ida-Eesti vesikonda: Emajõgi on liiga väike ja madal nii suure tehase jaoks ja Peipsi ökosüsteemile mõjuks lisanduv reostuskoormus hukatuslikult.
Minister Jaak Aab tunnistas, et tartlaste reageering eriplaneeringu algatamisele on loomulik ja möönis, et kogu protsessi juhtimisel on tehtud samme, mis ei näe head välja. Keskkonnaminister Siim Kiisleri sõnul tuleb enne, kui langetada otsus tehase asjus, viia läbi uuringud. «Uuringute läbiviimiseks võib kuluda kuni viis aastat,» lisas ta.
Küll aga teatas valitsus eile, et on Tartu protestidest hoolimata otsustanud tselluloositehase eriplaneeringuga edasi minna.
«Olen korduvalt öelnud, et riigi eriplaneering ei tähenda tehase ehitamist. Ma ei võta seisukohta, kas tehas peab tulema või mitte, aga ma pooldan seda, et valitsus saaks lõppotsuse teha uuringutulemuste põhjal ja need ootavad meid alles ees,» ütles Jaak Aab rahandusministeeriumi pressiteate vahendusel.
Tartu apelli töörühm on valitsuse 5. aprillil avaldatud seisukoha suhtes uuringutega jätkata kriitiline. «See ei ole lihtsalt «Tartu küsimus», nagu püütakse pisendavalt näidata, vaid tegemist on nüüd juba demokraatia proovikiviga,» märkis apelli töörühma liige, loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Mander.
Ta on seisukohal, et nii suurele ja keskkonda paratamatult saastavale objektile eriplaneeringu algatamine ilma Tartu linnaga läbi rääkimata, inimesi informeerimata ja seejärel ka Tartu volikogu eitava otsusega arvestamata ei ole kooskõlas hea valitsemise tavaga.
«Meie osutatud probleemid seoses kavandatava tehasega puudutavad kogu Eestit, sest Peipsi näol on tegemist ühe meie suurima mageveevaruga ja Eesti on seotud rahvusvaheliste lepingutega Peipsi kaitsmiseks. Uuringutega jätkamine ei ole väga mitmes mõttes põhjendatud ega mõistlik,» ütles Mander.
Tartu apelli töörühma hinnangul on algatatud eriplaneeringuga on eelised antud ühele huvigrupile, ent Tartu Ülikoolis on olemas piisavalt teadmust, et juba praegu anda kavandatavale tehasele hinnang: Kraft-tehnoloogia on moraalselt vananenud ja ebaefektiivne, väärindades vaid ligi 40 protsenti kasutatavast puidust, ülejäänud põletatakse.
Tartlaste sõnul ei ole riigi seisukohalt mõistlik 15-30 aastaks sulgeda võimalused innovatiivse ja kasumlikuma tehnoloogia kasutuselevõtuks, kuna puiduressurssi lihtsalt ei jätku. Töörühma hinnangul on eriplaneering algatatud väheinformeeritud alusel ning seadusemuudatus eriplaneeringu uuringute rahastamiseks viidi läbi kiirustades ja eelneva mõjuanalüüsita.
Töörühma sõnul vähendab valitsuse neokolonialistliku mündiga otsus Eesti inimeste turvatunnet ja usaldust oma riigi vastu. See samm võib olulisel määral kahjustada Tartu kui ülikoolilinna mainet ja atraktiivsust juba olemasolevate ja võimalike investorite silmis ning Eesti mainet rahvusvahelisel areenil, seda nii keskkonnaga seotud lepingute täitmise küsitavuse kui ka kodanike tahte sihikindla eiramise tõttu.
Seetõttu kavandab Tartu apelli töörühm, kuhu kuuluvad Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased ning Tartu linnakodanikud, uusi tegevusi ja samme ka avalikkuse kaasamiseks, et eeltoodud probleemidele jätkuvalt tähelepanu juhtida.