Vladimir Juškin: pilet Idaekspressile

Foto: Repro

Selleks et Eesti saaks ka oma vaguni Idaekspressi külge haakida, soovitab Vladimir Juškin rajada Eestisse Hiina rahaga innovatsioonikeskus, kus töötaksid koos Euroopa, Eesti ja Venemaa teadlased.

Kui Belgia raudtee-entusiast Georges Nagelmackers asus 1883. aasta 4. oktoobril Pariisi Strasbourgi raudteejaamas esimesele Orient-Expressi reisile, tundis ta end usutavasti Euroopa südamest Idamaadesse kulgeva otsetee esmaavastajana.

Mõistagi ei osanud ta ette kujutada, et sadakond aastat hiljem hakkavad itta üle kanduma paljude tööstusettevõtete baasid ja suured kapitalid. Ja et maailmamajanduse arengukese liigub tervenisti Aasiasse. Ja et see liikumine muutub nii võimsaks, et 21. sajandi Idaekspressile ei jõua kaugeltki kõik enam piletit osta.

Hiina, tänapäeva Idaekspressi vedur, on saavutanud juba niisuguse majandusliku võimsuse, nii suure arengutempo, et on muutunud üheks maailma tähtsamaks riigiks. 2010. aasta sisemajanduse kogutoodangu poolest (5,88 triljonit dollarit) edestas Hiina Jaapanit (5,47 triljonit dollarit) ja jäi majanduse mahult alla veel vaid USA-le.

Kolmkümmend aastat kestnud visade majandusreformidega on hiigelelanikkonnaga riigist, kus inimesed sõidavad valdavalt jalgratastega, kus puudub arenenud taristu nii tööstuses kui ka põllumajanduses ning kus ollakse tõeliselt silmitsi toiduainete ja muude kaupade puudusega, saanud majandusarengult üks maailma juhtivamaid riike. Sellise selgelt tajutava hüppe suutis Hiina teha just uue sajandi esimese aastakümne keskel.

2040. aastaks kavatseb Hiina tagada iga kodaniku aastasissetulekuks enam kui 20 000 dollarit, kõrghariduse enam kui 80 protsendile elanikest ning keskmise eluea jõudmise üle 80 aasta.

Westinghouse’i pidurid

Loomulikult ei tunne kõik Idaekspressi reisijad ennast ühtmoodi mugavalt. USA on näiteks Hiinale võlgu 900 miljardit dollarit. Sealjuures on Hiina Keskpanga rahvusvahelised reservid 2,85 triljonit dollarit.

ELi riikide kogu riigivõlg on 8,6 triljonit eurot ning sellest on ligemale 900 miljardit võlakirjadena Hiina käes. Lisaks ostab Hiina võlgu kokku nii Ateenas, Lissabonis, Madridis kui ka Dublinis. Mõne hinnangu kohaselt kuulub Pekingile juba üle seitsme protsendi Euroopa riikide võlast kogusummas umbes 630 miljardit eurot.

Venemaa ei sõida Idaekspressis mitte luksusvagunis, vaid tavalises vagunis. Teiste reisijatega võrreldamatud on elanikkonna suurus, SKT maht, kasvutempo. Pealegi hämmastab Venemaa ja Hiina koostööprogramm aastateks 2009–2018 Venemaa asjatundjate sõnul oma peaaegu koloniaalse iseloomuga. Peaaegu kõik Venemaa pinnal ellu viidavad projektid puudutavad toorme hankimist. Toorme töötlemine ja üldse tootmine, sealhulgas vase, tina, plii, titaani jms tootmine, käib Hiinas.

Eesti vagunit pole veel Idaekspressi külge haagitud. Ilma rongi peatamata seda aga teha ei saagi. Niisiis on ainuke võimalus kasutada Westing­house’i pidureid. Aga kuidas need tööle panna?

Simploni tunnel

Eesti ärisümfoonia läbiv teema on sild – Narva sild. Sümfoonia pea- ja kõrvalpartiid on sealjuures erinevad: kivisüsi, nafta, bensiin, puit. Kuid paljus on need siiski sarnased muusika kui terviku iseloomuga: tonaal­suselt veidi erinev lakkamatu vagunirataste rütm.

Eesti transiidiäri väärib austust. Tõepoolest, viimase kahekümne aastaga on Venemaalt läände veetud tohutul hulgal looduskapitali (süsi, nafta, masuut, puit). Ja just töökad eestlased panid Venemaa ehitama sadamaid Läänemere äärde, et «mitte rohkem nuumata Pribaltikat».

Millega tegelesid sel ajal USA ja Euroopa? Neil ju Narva silda pole? Täpselt – just silla puudumine sundis neid rajama «Simploni tunnelit», mille kaudu vedada väikeste gabariitidega ja habrast Venemaa kaupa, nimelt inimkapitali. Kahekümne aastaga on USA, Iisrael, Suurbritannia ja Saksamaa vedanud Venemaalt välja 70–80 protsenti maailmatasemel matemaatikutest ja 50 protsenti füüsikutest-teoreetikutest.

Praegu töötab sajast Venemaa päritolu tippreaalteadlasest üle poole püsivalt välismaal. Ameerika Räniorus töötab ligikaudu 20 000 endise NSV Liidu aladelt pärit teadlast. Chicagos elab ja töötab alates 1991. aastast Nobeli preemia laureaat Aleksei Abrikossov. Manchesteri ülikoolis töötavad 2010. aasta Nobeli füüsikapreemia laureaadid Andrei Geim ja Konstantin Novosjolov.

Venemaa Kontrollikoja esimehe Sergei Stepašini kinnitusel on viimastel aastatel Venemaalt lahkunud 1,5 miljonit inimest. See on võrreldav maa ajaloo suurima väljarännulainega pärast 1917. aasta oktoobripööret, mil Venemaalt sõitis minema kaks miljonit inimest.

Vagunirataste hellitavast tümpsumisest suikunud Eesti ettevõtjad lihtsalt ei märganud inimkapitali võimalusi, sest ei tunnista seniajani teadust omaette teadmiste tootmise ärina, milles teadmised vahetatakse raha vastu. Aega aga selles mehhanismis selgusele jõudmiseks jääb aina vähemaks, sest «Simploni tunnel» töötab täiel võimsusel.

Venemaa Teaduste Akadeemia molekulaargeneetika instituudi ja geenibioloogia instituudi laborijuhataja ning Rutgersi ülikooli (USA) professor Konstantin Severinov märkis hiljaaegu: «Viimase kolme aastaga on minu juhendamisel kaitstud kümme tööd ja kõigi nende autorid on sõitnud Ameerikasse, välja arvatud üks, kes praegu kahetseb, et seda ei teinud. Nad töötavad Yale’is, Harvardis, Imperial College’is.»

«Tunned tuult, muuda suunda»

See sügava sisuga hiina vanasõna soovitab raskuste ületamiseks muuta käitumistaktikat.
Seni on Hiina maailma üle külvanud odavate kaupadega. Hiinlased on aastaid kogunud teadmisi nagu käsnad, õppides tundma rahvusvahelisi ettevõtteid.

Praeguseks on see strateegia aga hakanud end ammendama. Hiinlased on mõistnud ohtu, mille toob kaasa liiga tugev sõltumine välismaisest turust. Seepärast on võimudel nüüd peas vaid üks mõte: jõuda võimalikult kiiresti rahvusvaheliste standardite täitmiseni ning hakata tootma palju kvaliteetsemat kaupa.

Sel eesmärgil kavatseb  Hiina 2020. aastaks jõuda niikaugele, et kulud uurimistegevusele moodustaksid 2,5 protsenti SKTst, riik oleks nii väljaantavate patentide kui ka viidete poolest teadustöödele maailma esiviisikus ning saavutaks juhtiva positsiooni teaduse ja tehnika vallas.
Kuidas viia nii lühikese ajaga läbi nii võimas innovatsioonihüpe?

Esiteks ostab Hiina üha enam lääne ettevõtteid. Raha pole probleemiks, hiinlased võiksid ära osta kõik NASDAQi ettevõtted, kui nad seda vaid tahaksid.

Teiseks loob Hiina innovaatikakeskusi Euroopas ja mujal maailmas.
Kolmandaks kavatseb Hiina Teaduste Akadeemia järgmisel viiel aastal kutsuda välismaalt Hiinasse 1500 teadlast, sealhulgas 600 silmapaistvat spetsialisti.

Sel moel võime näha Eesti ees kaht väga soodsat ülemaailmset suundumust. Ühelt poolt muutub Hiina aeglaselt, aga täiesti sihikindlalt maailmatasemel innovaatiliseks riigiks. Teiselt poolt sõidavad andekad Venemaa teadlased ja tehnilised spetsialistid lakkamatu hooga läände.

Sealjuures hoogustub lahkumine sedamööda, kuidas Venemaal tugevneb autoritaarne režiim.
Hiina vanasõna «Tunned tuult, muuda suunda» käiks otsekui spetsiaalselt 21. sajandi esimese veerandi eestlaste kohta. Kohalikele oludele tõlgendatuna võiks see kõlada nii: «Aitab söe vedamisest üle jõe, otsigem teisi teenimisvõimalusi.»

Teisisõnu on Eestil võimalik astuda ühte jalga mõlema suundumusega. Optimismi lisab seegi, et eestlased on hiinlastega väga sarnased.

Konfutsiaanlus, mis kujutab endast lausa geneetilisel tasandil haritusekultust, on sisendanud hiinlastesse teadmise, et ühiskondliku liikuvuse ainuke kanal on haridus. Tahad ühiskondlikul redelil kõrgemale ronida – omanda teadmisi.

Raske rahvuslik ajalugu on lülitanud eestlaste geneetikas sisse sama markeri nagu hiinlastel. Ajal mil toimub üleminek teadmusmajandusele, on see tohutu eelis. Rumal oleks seda mitte ära kasutada.

«Jooksva tiigri seljast on raske maha hüpata»

Paraku ei ütle see hiina vanasõna, kuidas selle tiigri selga saada. Või teisisõnu: kuidas haakida Eesti vagun Idaekspressi külge.

Nähtavasti tuleb lähtuda järgmisest loogikast. Teadlased sõidavad Venemaalt minema ka edaspidi. Hiina jahib iga tarka venelast. Nende kahe väite vahel on peidus üks oluline vastuolu.

Venemaa teadlasel on psühholoogiliselt väga raske sõita Hiinasse: hoopis teine tsivilisatsioon kõigi oma nüanssidega (vaimulaad, hieroglüüfid, söömispulgad). Isegi läände, näiteks Ameerikasse sõites kirjutavad venelased tuttavatele: «Mitte mina ei sõitnud maalt ära, vaid maa sõitis minu juurest ära.» Eks ole tunda, kuidas kohe kuidagi ei taha lahkuda, kuidas tahaks olla ikka sellel jälle teelt eksinud Venemaal.

Niisiis võiks olla optimaalseks mudeliks, mis rahuldaks kõiki kolme osalist – venemaalasi, hiinlasi ja eestlasi –, Eestis paiknev innovatsioonikeskus, mis rajataks Hiina investeeringuga ja kus töötaksid Venemaa, Eesti ja Euroopa teadlased.

Eestil on selle mudeli teostamiseks olemas kõik komponendid: kõrge majandusvabaduse indeks, meelitav investeerimiskliima, soodne ettevõtluskliima, inimeste ja ettevõtete suur turvatunne, aktiivne ja kompetentne eliit.

Lisaks on Eesti Venemaa teadlastele Hiinast köitvam kodumaa läheduse tõttu ja harjumuspärase euroopaliku mõttelaadi poolest. Hiina investorile on Eesti Venemaast köitvam kõigi äsja mainitud parameetrite, samuti läheduse tõttu Euroopa teaduskeskustele.

Hiina valuutareservid on üüratud – tervelt 2,85 triljonit dollarit.

Eesti oskusteabest peaks piisama, et meelitada Venemaa teadlasi niisugusele rahvusvahelisele koostööle.

Innovatsioonikeskust poleks Eestil vaja endal välja mõelda. See võiks sarnaneda Zhong­guancuniga, Hiina esmase innovatsioonikeskusega, mille rajas möödunud sajandi 80. aastatel teadlane Chen Chunxian. Juba 1986. aastal loodi Zhong­guancunis sadakond idufirmat, praeguseks on ettevõtteid üle 8000.

Eesti innovaatikakeskus võiks sarnaneda Prantsusmaa Bioparc Genopole’iga, mis kujutab endast biotehnoloogiaettevõtete inkubaatorit. 2009. aastal tegutses seal 27 ettevõtet, mille riskikapital kokku ulatus 224 miljoni euroni. Võrrelge vaid seda Hiina reservidega, mida on 2,85 triljonit dollarit.

Aastail 1998–2009 registreeriti neile ettevõtetele 681 patenti. Keskmiselt «väljastab» inkubaator aastas kümme ettevõtet – kümme moodsat ja tänapäevast ettevõtet aastas!

Kui Eesti ärimehed lõpuks tüdinevad söe üle jõe vedamisest, oleks võimalik panna Eesti ettevõtlikkusele ja Hiina rahale tuginedes ning inimkapitali Eestist, Venemaalt ja Euroopast ligi meelitades alus Eesti jõudmisele kuuendasse tehnoloogialainesse ja Eesti «ajude» tagasijõudmisele kodumaale.