Sakslanna doktoritöö: Eesti maakohad võitlevad kehva «ääremaa» mainega kahel viisil

Maakoht Pärnumaal Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Kolm aastat Eestis elanud ja siinse ääremaa kuvandit uurinud sakslanna Bianka Plüschke-Altof sõnul on Eestis ääremaa mõiste võrdsustatud maakohaga. Ühtlasi võitlevad siinsed maakohad ääremaa kuvandiga kahel võrdlemisi vastandlikul viisil, mis avaldab oma mõju ka piirkonna majandusele.

«Ma ei tahaks küll kasutada seda sõna, aga ka minu kodukant oli Saksamaal ääremaal Poola piiri ääres,» sõnas täna maaeluministeeriumis oma Eesti ääremaade kuvandile pühendunud magistritööd tutvustanud ja kolme aastaga eesti keele ära õppinud sakslanna Bianka Plüschke-Altof.

Ta ütles, et teda ajendas ääremaa kuvandit Eestis uurima tema veendumus, et regionaalarengu puhul ei ole küsimus ainult töökohtade loomises või infrastruktuuris, vaid regionaalarengus mängib väga suurt rolli ka erinevate piirkondade kuvand. «Ma tahtsingi näha, mismoodi selle mõju välja näeb,» lausus Plüschke-Altof.

Ääremaa Eestis = maakoht

Üks esimesi asju, mis ta oma doktoritöö käigus Eesti ajakirjanduses 2011-2015 ilmunud artikleid analüüsides tuvastas, oli see, et Eesti avalikkuses on ääremaa mõiste võrdsustatud maakoha mõistega. 

«Tegelikult võime ääremaid leida ka teistest kohtadest, võime rääkida ju ka linnaperifeeriatest, globaalsetest perifeeriatest,» viitas ta teistele tähendustele, mida Eestis näiteks ei kasutata. Mõnes artiklis oli otsesõnu viidatud, et ääremaa on kõik, mis jääb väljaspool Tallinna ja Harjumaad. «Tekitatigi sellist vastandumist, et meil on Tallinn ja meil on muu Eesti.» 

Ka viidati ääremaast või perifeeriast rääkides konkreetsele maakohtadele või kasutati väljendeid nagu «kauge metsaküla». Ühtlasi leiab negatiivseid viiteid nõukogude aja nostalgiale, kui öeldakse, et ääremaal elavad inimesed, kes on jäänud 1980. aastatesse kinni.

Ääremaa iseloomustamiseks kasutati ka selliseid sõnu nagu inimtühi, institutsionaalselt ja poliitiliselt võimetu, kaugel, kättesaamatu ning kuidagi teistsugune. «Osaliselt tunnistati ka, et ääremaa ongi kuvand, mis võib jätta soovimatu sildi külge ja võib olla koha jaoks, mis peab võitlust ääremaa kuvandiga, ka arengule ohtlik,» lausus Plüschke-Altof.

Kuivõrd Eesti ääremaa teemalise debati võib võtta kokku üldistusega, et tegemist on «lootusetu ääremaaga, mis on kuidagi ise selles süüdi», siis tekitas see tema jaoks küsimuse, et mida teeb selline kuvand nende kohtadega endiga ning kas see ongi nende arengule takistuseks. 

Kahe vastandliku viisiga kehva maine vastu

«Ma läksin nii Setomaale kui Mulgimaale ja vaatasin, kuidas üritatakse hakkama saada. Seal ma leidsin kaks väga põnevat toimetulekustrateegiat. Esimene on kuvandi ümberpööramise strateegia ja teist ma nimetaksin strateegiliseks enese ääremaastumise strateegiaks,» kirjeldas Plüschke-Altof.

Sakslanna hinnangul on negatiivse ääremaa kuvandi ümberpööramisega edukalt hakkama saanud mõlemad piirkonnad. «Setu oli enne sõimusõna ja nüüd on inimesed jälle uhked. Nad võtsid selle kuvandi ja ütlesid, et just sellepärast, et me olime ääremaa, oligi siin võimalik säilitada oma pärimuskultuuri, mida me saame teile pakkuda,» märkis ta.

Sakslanna sõnul rõhutasid mõlemad piirkonnad maaidülli - kui hea ja rahulik seal on -, loodust, pärimuskultuuri ning üritasid just seeläbi ääremaa kuvandi ümber pöörata. Ka rõhutatakse positiivset kuvandi ehitades sellele, et maakohad ongi Eesti rahva häll. «See annab suurepärase võimaluse rakendada kohatunnetust, et meelitada turiste ja aktiveerida kogukonnad.»

Teise strateegia puhul võetakse aga ääremaa staatust kui paratamatust, millega peab igapäevaselt elama. «Öeldakse, et jah, me olemegi ääremaa, me elamegi mittetasuvamas kohas, olemegi Lõuna-Eesti vallad ja elamegi peost suhu,» kirjeldas sakslanna. Ühtlasi soovitakse sellega öelda, et piirkonnad ise ei saagi neid probleeme lahendada.

Mõjutanud ka tema enda valikuid

Plüschke-Altof tunnistas, et tema endagi jaoks on ääremaa kuvand aja jooksul muutunud - kui lapsepõlves oli see kõigi võimaluste maa, justkui paradiis, kus tal oli võimalik teha, mida ta tahtis, siis täisikka jõudes otsis ta võimalust sealt võimalikult kaugele minna. See viis teda kõrgharidust omandama Humboldti ülikooli Berliini. 

Küll aga tõdes sakslanna nüüd oma doktoritöö tulemusi tutvustades, et täna tollele hetkel tagasi vaadates oleks ta võinud vabalt ka mõne märksa kodule lähemal asuva ülikooli valida ning pikendada seeläbi ka aega, mis ta oleks saanud olla koos oma perekonnaga.