Estonia klaver – Euroopa saadik Ameerikas

Ilmselt paljudelegi üllatuslikult on Estonia klaver suurima läbimüügiga Euroopa klaver Ameerikas. Pea igas kuus läheb Kalamajast, kus Estonia Klaverivabrik asub, üle Atlandi teele konteineritäis klavereid. Nii ei ole midagi imestada, tegemist on ühega viiest ettevõttest, kes jahib selleaastasel Ernst & Youngi ettevõtluskonkursil aasta ettevõtte tiitlit.

Kas kujutate ette, et mingi kaubagrupi Euroopa suurim eksportöör Ameerika Ühendriikidesse on Eesti ettevõte? Ilmselt mitte. Aga nii see on – Estonia klaver on suurima läbimüügiga Euroopa klaver Ameerikas. Pea igas kuus läheb Kalamajast, kus Estonia Klaverivabrik asub, üle Atlandi teele konteineritäis klavereid.

Ehkki Postimees püüdis pinnida Estonia Klaverivabriku omanikku Indrek Laulu nii- ja naapidi, millisel positsioonil nad tippklassi klaverite turul maailmas on, selget vastust ei saanud. Küsimusele, kes luksus-klaverite kategoorias turuliider on, vastas ta, et selles kategoorias (Estonia klaverid on toodete kõige kõrgemas nn high end kategoorias) on igalühel oma kõla. 

«Igaüks teeb oma kõla ilu. Minu arvates on eesti keel väga ilus keel ja inglise keel kõlab väga ilusasti, nii et igaüks peab leidma oma ja seda väärtustama,» selgitas Laul. «Ega tootjate vahel sellist konkurentsi ei ole. Konkurents võib olla rohkem klaveripoodide vahel,» lisas ta.

Mõningase guugeldamise tulemusena võiks siiski järeldada, et Estonia on brändina tuntuselt maailma esitosina hulgas või vähemalt selle piirimail. Indrek Laulu sõnul saavad maailmas kvalitatiivhinnangu 88 toodet, aga mõned vabrikud toodavad  mitme nime all, mis tähendab, et tootjaid on vähem.

Ehkki klavereid hakati meil tootma juba 19. sajandi lõpus, loodi praegune Estonia Klaverivabrik 1950. aastal. Pärast Eesti taasiseseisvumist ettevõte erastati ja nagu erastamisel ikka, läks suurem osa aktsiatest juhtkonnale, aga väärtpabereid  said ka töötajad.

Kuna Nõukogude Liidu lagunemisel kadus Tallinna klaverivabrikul turg ära, võeti ühendust Indrek Lauluga, kes õppis siis Ameerika Ühendriikides, et ta aitaks ettevõttele koostööpartnereid leida. Klaverivabriku ja Laulu kokkusaamine oli tõeline jackpot nii perekond Lauludele, klaverivabrikule aga ka tervele Eesti riigile. 

«Meie valdkonnas peavad yin ja yang olema tasakaalus. Kui on liiga palju kunsti, siis võib kannatada ettevõte ja kui on liiga palju majanduslikku mõtlemist, siis võib kannatada kvaliteet ja kunstiline pool,» selgitas Laul. «Minu teada olen ma ainukene klaverivabriku omanik maailmas, kes on suuteline oma klaveril kontserti andma,» lisas ta.

Indrek Laul on pärit muusikute perest, kes on rakkes ka ettevõttes. Estonia Klaverivabriku juhatajaks on tuntud koorijuht ja konservatooriumi omaaegne rektor Venno Laul. Selles töötab ka Indreku ema Reet Laul ning abikaasa Triin-Maret Laul.

«Eriti mäletan seda, kui vanemad ostsid koju vana, korda tehtud kabinetklaveri. Ema mängis väga ilusasti ühte lugu. See oli Chopini etüüd nr 1, C-duur. Ma mäletan seda nii erksalt ja emotsionaalselt, pärast mida hakkasin õppima kõiki Chopini etüüde. Sealt sai tõuke huvi klaveri- ja klaverimuusika vastu,» meenutas Indrek Laul oma teed klaveri juurde.

Vahepeal toimusid õpingud muusikakeskkoolis ja -akadeemias (mis tol ajal oli konservatoorium), Belgradi muusikaakadeemias. Haridustee päädis Ameerika Ühendriikides New Yorgi Julliardi kooli, algul magistri- hiljem doktoriõppes. Julliardi peetakse üheks prestiižikamaks tantsu- ja muusikakooliks maailmas. 100. aastapäeval valiti 100 väljapaistvamat lõpetajat kooli ajaloos, kelles üks oli Indrek Laul.

Koos õpingutega Ameerika Ühendriikides algas ka ränk töö ühelt poolt müügivõrgu ülesehitamise, samuti klaverite kvaliteedi tõstmisega. 

«Kui me Ameerikasse müüma hakkasime, saime oma pillide kvaliteedile kõige madalama hinnangu. Sealt edasi hakkasime tohutult parendama pillide kvaliteeti. Hakkasime tegema vähemalt 100 muudatust aastas ja seda aasta-aasta järel. Oli hirm, et kui rohkem teha, jääb tootmine seisma,» meenutas Indrek Laul esimesi aastaid Ameerika turul. 

Samas oli tarvis investeerimiseks raha, aga selle teenimiseks oli vaja müüa pille. «Oli tunne, nagu parandaks autot samal ajal kui see sõidab,» ütles Laul. «Meile on öeldud, et kvaliteedi paranemine ja selle tunnustamine on nagu Broadway, mis läheb diagonaalis läbi Manhattani. See olevat pretsedenditu juhtum. Eesmärgiks sai kvaliteet ja selle nimel on tehtud väga palju tööd,» lisas ta. 

Üheksakümnendatel aastatel olid nii meie kui ka teised Ida-Euroopa klaverivabrikud suurtes raskustes. Kuna ettevõtte ladudes oli palju polüesterlakki, kaaluti võimalust hakata tegema köögimööblit, nagu näiteks tehti Petrovi vabrikus, mis on Euroopa suurim akustiliste klaverite tootja.

Toonane juhtkond tõstis käed ja pakkus aktsiaid Indrek Laulule. «Mäletan seda kõnet, kui tolleaegne direktor ütles, et kui sa seda asja teha ei võta, siis läheb asi põhja,» meenutas ta. 

Laulust, kellel oli mingi kogus ettevõtte aktsiad ka varem, sai alates 2004. aastast ettevõtte ainuomanik. Omanikuks saades võttis ta tööle oma isa Venno Laulu, kes praegu töötab ettevõtte juhatajana. 

«Isa on olnud konservatooriumi rektor ja tal oli kogemusi rahvusvahelistes žüriides osalemises, tänu millele on ta hea rahvusvahelises suhtluses,» selgitas Indrek.

Klaverivabrik on olnud stabiilne, et peaaegu 20 aastat on ettevõtte käive olnud stabiilselt kahe miljoni euro ringis, mis tähendab, et ettevõte ei kasva, aga kahjumis on oldud vaid ühel aastal – 2010.

«Arvan, et me kasvame väga palju sisemiselt. Pärast kriisi tulime välja kahe uue mudeliga – Estonia 210 ja 225 (numbrid tähendavad klaveri pikkust sentimeetrites – T. Oja). Meie eesmärk oligi tutvustada neid suuremaid mudeleid ja minna mängima kõrgliigasse. Sealt edasi oli teine põhimõte teha mitte niivõrd arvuliselt palju, vaid rõhuda kvaliteedile,» selgitas Laul. «Klaveril on umbes 10 000 komponenti. Ja käsitsi tehtud pillidel on kvaliteet hästi oluline,» lisas ta. 

Selleks, et tagada klaverite kõrge kvaliteet on ettevõtte 42 töötajast neli ehk kümme protsenti professionaalsed muusikud. «Üks neist mängis kümme aastat ERSO-s tšellot,» toob näite Venno Laul. 

 

Lisaks kvaliteedile rõhuvad Laulud Estonia klaverite Euroopa päritolule. «Me väärtustame ajaloolisi traditsioone, mis on Eestis ja mis on Euroopas.  Meie klaverites on ainult Euroopa komponendid, et välisturgudel oleks identiteet selge,» toonitas Laul.

Euroopa klaveritootjaid jääb järjest vähemaks – need kas müüakse ära (peamiselt Aasiasse) või lõpetavad lihtsalt tegevuse. Estonia on Euroopas üks viimaseid mohikaanlasi. Väidetavalt ostavad hiinlased ka mittetegutsevate tehaste Euroopa kaubamärke, sest nii on toodangut lihtsam müüa. 

Indrek Laulu sõnul on USA turu valik teadlik otsus ja 90 protsenti ettevõtte toodangust läheb sinna. Kokku on läinud teisele poole Atlandi ookeani umbes 3500 klaverit.

«See on klaverite müügiks väga hea koht ja väga suur turg. Me oleme teinud otsuse, et püüame teha ühes kohas oma nime tuntuks ja suunata sinna kogu energia. Mitte olla killustatud mitme turu peale,» toonitas Laul.

Samas müüakse ka Euroopasse ning viimasel ajal ka Austraaliasse ja Hiinasse, aga ettevõtte käekäik sõltub ikkagi eelkõige Ameerika turust ja Indrekust. Küsimusele, mis saab tulevikus, vastas Indrek: «Minu nägemus on selline, et mu poisid, kes on praegu 11 ja 13, tunnevad selle vastu niipalju huvi, et nad ühel päeval tahavad tööd jätkata.»   

Žürii liikme kommentaar

Viljar Arakas

Viljar Arakas Foto: Eero Vabamägi

Estonia Klaverivabriku näol on tegemist Eesti ühe omanäolisema eksportööriga ja kindlasti ühe sellise brändiga, mis tutvustab meie riiki paljude ameeriklaste elutoas. Nad ei pruugi küll alati brändi ja riiki kokku viia, aga me sellel lootusel siiski elame. 

Väga sümpaatsed ettevõtte omanikud ja juhid. Tegemist on eduka eksportööriga, kes on sisenenud väga suure sisenemisriskibarjääriga valdkonda. Mõtelge vaid, klaverivabrik, mida see kõik tähendab, et sihuke asi nullist teha – nimi, bränd, tooted. See on väga tore ja nad on ju traditsioonide edasikandjad.