Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

FOTOD JA VIDEO: Narva-Jõesuu sanatoorium vaatab uhkusega tagasi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuurortlinna Narva-Jõesuu arengus on sanatooriumil viimase ligi 150 aasta jooksul olnud keskne roll. Kuigi viimastel aastatel on talle Meresuu ja Nooruse näol tugevad konkurendid kõrvale kerkinud, näevad sanatooriumi töötajad selles pigem võimalust kuurortlinna kunagisi hiilgeaegu taastada.

Kuigi sanatooriumi endine kultuurijuht mäletab kõige paremini nõukogude aega, on nii temal kui ravispaad 2009. aastast juhtinud Karina Küppasel hea ülevaade ka sellest, mis toimus sanatooriumi algusaastatel, 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Varblase sõnul veeti suvitajaid kabiinidega merre alates 1876. aastast, kui sanatoorium esimest korda avati. «Sellepärast, et nemad, rikkad inimesed, ei tahtnud oma jalgu külmetada,» põhjendab ta.

Enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist töötas sanatooriumis doktor Salzmanni vesiravila, mida said endale lubada vaid väga jõukad inimesed. Vesiravila avati 1909. aastal ning mudavannide muda oli toona veel kohalikku päritolu. «Näiteks üks nädal maksis 100 rubla, seal olid kõik protseduurid ja söögid sees. Võrdluseks, Kreenholmi manufaktuuri tööline Narvas sai palka 30 rubla kuus,» räägib Küppas. Ümberarvestatuna praegusesse rahasse maksis elu sanatooriumis 1200 eurot nädalas, 4800 eurot kuus.

Tagasi üles