Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Eesti autovedajad näevad vaid naabrite tagatulesid (5)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ka Eesti vedajate sõnul ei suuda nad enam ammu lätlaste, leedukate või poolakatega konkureerida.
Ka Eesti vedajate sõnul ei suuda nad enam ammu lätlaste, leedukate või poolakatega konkureerida. Foto: Postimees.ee

Eesti rahvusvahelised autovedajad näevad, kuidas lätlased ja leedukad neist uute ja uhkete autodega, täiskoorem peal, mööda kihutavad ja nemad tühjade pihkudega jätavad.

«Kunagi olid meie vedajatel uued uhked autod. Meist peeti lugu, kuna me olime korrektsed ja kiired, meie autod olid puhtad. Me ei olnud nagu leedukad, kes suitsu vedasid ja pidevalt kinni istusid,» kirjeldas kadunud aegu Eesti maanteetranspordi käilakuju, autovedajate assotsiatsiooni (ERAA) president ja transpordiettevõtja Einar Vallbaum.

Nüüdseks oleme aga jõudnud tupikusse, kus Eesti vedajad ei suuda enam lätlaste, leedukate ja poolakatega rinda pista, tunnistas ta. Kogu regiooni logistakasektor, laopidajad ja ekspedeerijad kasutavad tema sõnul aina rohkem naaberriikide rekameeste teenuseid. Viimased on lihtsalt nii palju odavamad.

«Mis juhtub, on see, et transpordi- ja veoettevõtted tõmbavad oma teenuseid kokku, nõrgemad ja väiksemad lähevad pankrotti, inimesed kaotavad oma töökohad,» maalis Vallbaum sünge pildi. Alles hiljuti võttis temaga ühendust üks väikevedaja, kes küsis, kas keegi tahaks temalt autoparki ära osta, kuna ta ei suuda enam ots otsaga kokku tulla. Vallbaum jõudis jutuga lausa sinna, et varsti ei jõua meie maakoolid enam bussegi tellida, mis maalapsi linna teatrisse või näitustele viiks.

Kas tõesti on asi nii hull ja mis on meie maanteetranspordi sektoris juhtunud? Ühelt poolt on Eesti geograafilises mõttes alati tupikriik olnud. Mandri-Euroopa maanteedelt tulles pole enam kuhugi edasi sõita, meri tuleb lihtsalt vastu. Seda aitaks lahendada Tallinna ja Helsingi vaheline tunnel, kuid see on turuosaliste jaoks alles kauge tulevikumuusika, mis käegakatsutavad lahendusi ei paku. Teisalt tunnistasid mitmed ettevõtjad, et veoärist ongi raha hakanud välja voolama ja koore riisuvad ekspedeerijad.

Eestist minnakse kui postist mööda

Vedajad ise süüdistavad aga kõige rohkem Eesti riigi maksu- ja majanduspoliitikat. Juba pikka aega on meie autovedajatel hambus olnud liiga kõrge kütusehind. Pidevad aktsiisitõusud on hüpitanud Eesti diiselkütuse liitrihinna Euroopa kõrgeimate hulka. Isegi Soomes, mis on elatustaseme ja hindade poolest meist tükk maad ees, võib diisliliitri aeg-ajalt odavamalt paaki saada. Kuna kütus on transpordis üks kõige olulisem sisendkulu, kahandab see meie vedajate löögivõimet rahvusvahelisel turul.  

Teisest küljest saab Eesti riik ise kõvasti vastu pükse. Kui küsida rahvusvaheliste vedajate endi käest, ei oska nad nimetada kedagi, kes Eestis tangiks. Harjumus tankida paak täis lõunanaabrite juures kajastus reljeefselt juba ka möödunud aasta maksulaekumistes: kütuseaktsiisi tuli eelarvesse 22 miljonit eurot vähem, kui prognoositi. Erialaliidud hindavad maksukahjuks aga koguni 50 miljonit eurot.

Rahvusvahelist autotransporti korraldava Saue Auto ASi juht ja omanik Urmas Müürsepp ütles, et ta ei saa lihtsalt riigiisadest aru, miks nad ei soovi aktsiisiraha vastu võtta. Tema sõnul oli aastakümneid tagasi Eestis üks odavam kütus regioonis. «Soomlaste, lätlaste ja teiste rekad võtsid suured paagid, nii 1500 liitrit kütust täis ja panid edasi, jättes aktsiisitulu meile. Täna minnakse Eestist nagu postist mööda, midagi enam ei tehta siin,» hurjutas Müürsepp.

Tema sõnul ei konkureeri Eesti vedajad juba ammu enam lätlaste, leedukate või poolakatega. «Kui ma võrdlen hindasid, millega nemad teenust pakuvad ja millega meie teeme, siis need pole enam kuidagi võrreldavad. Nende odavus on muljetavaldav. Seega ei konkureeri me nendega enam üldse,» rääkis Müürsepp, kes opereerib oma 65 auto suuruse pargiga peamiselt Skandinaavia teedel, kus neil on veel konkurentsieelis. Samas trügivad odavalt pakkuvad lätlased ja leedukad ka üha rohkem sinna turule.

Võib jääda mulje, et rahvusvahelistel vedajatel pole sellest suurt tolku, kuna nemad tulevad nagunii Euroopast ja mis neil siis viga Lätis või Leedus paak tõis võtta. Ometi pole see päris nii. Paljud rahvusvahelised Eesti vedajad alustavad oma teekonda reeglina just Eestist, kus neil tuleb enne teeleasumist kaup peale korjata. Kui seda tehakse näiteks Ida-Virumaal, pole mõtet lõunapiiri taha minna.

Teiselt poolt on hakanud ettevõtjates välja lööma teatav eestimeelsus, arvas Einar Vallbaum. «Saame küll ära elatud, aga mõtleme ka laiemalt sellele, mis Eesti riigist niimoodi edasi saab. Ka ekspedeerijatel, kes elavad tegelikult väga hästi, on Eesti pärast mure. Neil võiks rahaliselt olla ükskõik, kas vedu teeb neile Poola või Eesti vedaja,» rääkis ta. «Me ei taha näha lihtsalt ühe sektori allakäiku.»

Ühe lahendusena pakuvad Vallbaum ja erialaliidud seda, et diisliaktsiisi lihtsalt langetada. Samuti tuleks langetada sadamate, raudteede ja muid transiiditasud. Ühe uue ideena on liidud välja käinud maksuerisuste tegemise Eesti vedajatele. See tähendab seda, et kui vedaja tangib Eestis, aga sõidab mujal, saab ta Eesti riigilt aktsiisi tagasi, kuna pole meie teid saastanud.

«Kui transiidi hinnad saab paika ehk naabritega võrdsele tasemele, siis saavad ettevõtjad tegeleda kaubamahtude kasvatamisega. On vaja luua eeldused ettevõtlusele, et majandus saaks toimida,» märkis ta.

Investeeringud siiski jätkuvad

Üks väiksemat sorti Eesti veo- ja transpordifirma, Ilves Transport juht ja omanik Enno Ilves nõustus suuresti eelkõnelejatega. Lisaks kütuseaktsiisile pitsitavad üha kasvavad tööjõukulud. Klientidele hinda tõsta on aga ülimalt keeruline. Näiteks kui ta on püüdnud 2–4 protsenti hinnatõusu juurde küsida, kiikavad kliendid juba Läti vedajate poole. Mõni protsent õnnestus Ilvesel tänavu siiski veoteenuse eest juurde tingida.

Siiski ei viska pika kogemusega autojuht püssi põõsasse. Nii tontlikke pilte kui Vallbaum ta tulevikku samuti ei maaliks. Ilves jätkab igal aastal investeerimist, ostes umbes kaks uut autot. Tema sõnul on see lausa vältimatu, sest uued veokid on keskkonnasõbralikumad, mistõttu tuleb nende eest välisriikides vähem teemaksu tasuda. «Kui ma sõidan praegu oma EURO6 autodega Hispaaniasse, maksan umbes 1500 eurot teemaksu, aga kui ma sõidaksin EURO4 autoga, siis maksaksin mingi 2000 eurot. Ehk see ongi see, mis kannustab investeerima,» selgitas ta.

Tema sõnul on veondussektori hädasoost välja tirinud eelkõige majandustõus. «Töid ja tellimusi on ikka palju. Selles suhtes kurta ei saa,» kirjeldas mees. «Aga muidugi võiks riik meid soosida, mitte nii, et peame metsikult võitlema. Elatustase ja majandus õitseb, kuid palju maksame ka riigile maksudeks,» võttis transpordiettevõtja kokku.

Riik kinkis kütusefirmadele uue ärisuuna

Eesti kõrge kütuseaktsiis on head kaardid kätte mänginud Eesti kütusemüüjatele, kel on tanklad püsti ka Lätis ja Leedus. Üks neist on näiteks Olerex, kelle müük lõunanaabrite tanklates kasvas mullu plahvatuslikult – tervelt 3500 protsenti.

Seal tangivad nii veokid kui eraautod, lisaks tuuakse kütust kaasa kanistrites. Olerexi ühe omaniku Antti Moppeli sõnul müüsid nad eelmisel aastal iga kümnenda kütuseliitri välismaal ning see tendets jätkub. «Ehkki ka Läti tõstab 2018. aasta alguses kütuseaktsiisi, jälgivad lätlased väga täpselt seda, et hinnavahe Eestiga säiliks,» selgitas Moppel.

Suurettevõtja sõnul konkureerib Eesti riik maksupoliitika kaudu naaberriikidega täpselt samamoodi, nagu ettevõte oma konkurentidega. «Tark maksupoliitika annab riigile naabrite ees võimsa konkurentsieelise. Rumala maksupoliitika märgiks on kaubandusturism naaberriikidesse,» rääkis mees.

Ka Alexela juhatuse liige Alan Vaht ütles, et Eesti riik on neile kinkinud justkui uue ärisuuna. Nimelt sõlmisid nad hiljaaegu partnerlepingud Läti ja Leedu tanklatega, kes pakuvad Alexela kliendikaardi ettenäitamisel soodsamat tankimisvõimalust. «See on väga hästi käima läinud,» kiitis Vaht.

Vahti sõnul oli sammu põhjuseks lihtsalt see, et kliendid seda tungivalt nõudsid. «Kui meie klient on nagunii seal, siis ainuke õige lahendus oli nende juurde minna. See on teinud nende elu mugavamaks ja andnud meile uue ärisuuna.»

Tagasi üles