Mikk Salu: vaikus vastuseks

Mikk Salu Foto: Toomas Huik

«Jutt sellest, et Eesti arstide seas valitseks täielik ringkäendus, ei pea kindlasti paika,» rääkis peaminister Andrus Ansip eelmisel nädalal riigikogu ees. Ansipil on tõenäoliselt õigus, paraku, vastupidi peaministri sõnadele, teeb Eesti meditsiinisüsteem tihti kõik endast oleneva, et mulje ringkäendusest ikka püsiks. Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja ühes selle allüksuses Keila haiglas juhtunu on üks selliseid näiteid.

Loo üks pool on Keilas toimunu, millest on palju kirjutatud. Teine pool on aga see, kuidas reageerisid PERHi juhid. Otse öeldes – kuuldes ebameeldivaid uudiseid, läksid juhid peitu. Keeldusid suhtlemast ajakirjanikega, avalikkusega, patsientidega.

Haigla avalikkusega (mitte) suhtlemise osakond pajatab ainult mingist müstilisest komisjonist, enne mille töö lõppu ei tohi midagi öelda. Ei tohi vastata isegi üldistele küsimustele, näiteks kuidas on PERHis kvaliteedikontroll korraldatud? Või millal PERHi juhid ise Keilas olukorraga tutvumas käisid? Või kuidas PERH menetleb patsientide kaebusi? Küsimused ei käi isegi otseselt Keila kohta, küll aga hariksid avalikkust teemal, kuidas üks suur haiglasüsteem töötab. Kuid vastuste asemel saame vaikimise. Ei räägi. Oleme vait.

Selge, et arstid on ajakirjanduse peale pahased. Vahel ehk ka õigustatult, sest ajakirjandus tõesti kipub liialdama, üksikjuhtumitest üldistusi tegema, vahel ka eksib ja ajab lihtsalt asju segamini. Kui mõni hooldusravitöötaja loeb kriitikat hooldusravi kohta, aga tegelikult olid probleemid hoopiski kõrvalkorrusel järelravis, siis tunneb see töötaja ennast muidugi puudutatuna, et jälle pannakse kõik asjad ühte patta.

Kuid kõrvaltvaatajale, näiteks patsiendile ei ole see tegelikult kuigi oluline, kas ravitakse hooldusravis, taastusravis või järelravis, kas esimesel või teisel korrusel. Patsiendi jaoks on asi tervik. Nii nagu kaubamajja minev klient ei huvitu sellest, kas probleemi ilmnedes vastutab konkreetne müüja, osakonnajuhataja, turundusosakond või hoopiski keegi väljastpoolt, tarnija või tootja. See on süsteemi enda mure, kuidas nad isekeskis asju korraldavad.  

Eestis on tsentraliseeritud, ülalt alla juhitud tervishoiu süsteem. Nii peaks kõik algama sotsiaalministeeriumist. Kui aga ministeeriumi terviseala asekantsler Iivi Normet teatab, et Eesti avalikkus ei ole veel valmis ravivigadest rääkima ja nii pole ka süsteem valmis ravivigadest avalikult teatama, siis on ka selge, kuskohast suletus alguse saab.

Millal aga võiks avalikkus üldse «valmis» saada, kui juba tipust alates suletuse mõtteviisi kultiveeritakse? Ometi tuleks kusagilt alustada, küll siis ka avalikkus õpib ja sellisest arutelust võidaksid kõik, ka arstkond ise.