Viimase 100 aasta jooksul on rahareformid ja pöörased hinnatõusud olnud osa hallist argipäevast. Ainuüksi Eesti marga napi kasutusaja jooksul oli hinnatõus kümnekordne.
SUUR GRAAFIK: 100 aastat pööraseid hindu Eestis (1)
1900 Mida oli 100 rubla väärt?
Tsaariaja lõpul olid palkade vahed Eestis röögatud. Teetööline teenis 10-15 rubla kuus ning oleks 100 rubla teenimiseks pidanud vaeva nägema pool aastat kuni 10 kuud. Vedurijuhi palk oli 60-80 rubla kuus, ning oleks selle summa saamiseks pidanud pingutama veidi üle kuu. Tartu linnapea teenis kuus aga 250 rubla ning 100 rubla saamiseks tuli tööd teha vaid paar nädalat.
Liiter piima maksis toona 5 kopikat ning 100 rubla eest oleks saanud 2000 liitrit. Pudel õlut maksis 5-8 kopikat ning veinipudel 65 kopikat. Ehk siis 100 rubla eest oleks veini saanud enam kui 150 pudelit. Postimehe üksiknumber maksis 6 kopikat, 100 rubla eest oleks endale saanud 1666 ajalehte ning telegram Tallinnast Tartusse (20 sõna) maksis 1 rubla.
Ka 1918. aastal puudus Eesti Vabariigil veel oma raha. Seadusandlikult reguleeris rahakäivet Saksa okupatsioonivõimude 15. septembri 1918. aasta korraldus, mis kuulutas Eestis kehtivaks vaid Saksa marga, kinnitab Eesti Panga Muuseum.Kuna vabariigi algusaastatel rahamärke nappis, võtsid mitmed ettevõtted oma tarbeks käibele kohalikud maksevahendid, mida kasutati vabrikupoes ja palga maksmisel töötajatele.
1919 Mida sai Eesti marga Eest?
2. mail 1919 võttis Ajutine Valitsus vastu määruse, mille järgi ainus seaduslik maksevahend oli Eesti mark. Hinnatõus Eesti marga ajal oli aga muljetavaldav.
1924 Mida sai Eesti krooni eest?
1924. aastal seadis rahandusminister Otto Strandmann kindla arvestusühikuna sisse kuldkrooni, mis 1. jaanuarist 1928. aastal muutus reaalseteks kupüürideks-müntideks.
Teenija kuupalk oli krooniajal 20 krooni, lihtöölisel ja müüjal 40 krooni, politseikonstaablil 100 krooni ja trammijuhil 120 krooni kuus. Politseiprefekt võis kuu lõpus koju mina 280 krooniga, vedurijuht aga 300 krooniga.
Kui võrrelda toonaseid hindu tänastega, siis võib öelda, et hobused ja õppemaks on läinud kallimaks (vähemalt neil, kes seda tasuma peavad). Raadiod ja Londonisse lendamine on aga oluliselt odavamad. Ka korteri üürimine Tallinnas on suhteliselt kallim kui 80 aastat tagasi.
1941 Mida sai nõukogude rubla eest?
Kui Nõukogude Liit oli Balti riigid 1940. aastal okupeerinud, tuli ka Eestis käibele NSVLi raha: tšervoonetsid, rublad ja kopikad. Ringelnud algul kõrvuti kroonide-sentidega, muutusid nad Eesti Panga kinnitusel ainukehtivaks 25. märtsil 1941, esialgu küll lühikeseks ajaks. Saksa okupatsiooni ajal olid kasutusel punktid, mida sai kaupade eest, lisaks veel riigikrediitkassa paberrahad ja mündid. Nõukogude rubla tuli uuesti kasutusele 1944.
1941. aastal maksis Venemaal oli turul piimaliiter 3-4 rubla, lihakilo 18-24 rubla, kartulikilo 2-2,5 rubla. Aga alanud sõja tõttu tõusid sügisest hinnad järsult ja sisse seati kaardisüsteem.
Mida sai rubla eest pärast 1961. aasta rahareformi
1961. aastal korraldati Nõukogude Liidus rahareform, millega suurendati Eesti Panga kinnitusel vahepeal odavnenud rubla väärtust kümme korda.
Sellest, et korteri üürimise eest peab välja käima sama suure summa kui kahe kilo viinerite eest, võivad üürnikud täna ainult unistada. Viinerisööjad ja kohvisõbrad võivad aga taolise võrdluse tõttu pikalt halbade unenägude käes vaevelda.
Rubla väärtus 1980.aastatel
1980-aastate lõpus oli Eestis miinimumpalk 70 rubla, täna on see 500 eurot. Selle eest saab täna poest oluliselt rohkem tehnikavidinaid, õlut umbes sama paju kui toona ning ajalehti ja toitu oluliselt vähem.
Hinnatõus oli 1980.aastate lõpus ja 1990.aastate alguses muljetavaldav.
28.märts 1992, BNS - Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt 24. märtsil Tallinna 9 kaupluses korraldatud vaatluse andmetel oli lihatoodete valik kõige suurem Pirita kaupluses, kust võis osta nii veise- kui ka sealiha, kana, sinki, viinereid, sardelle, mitut sorti keedu- ja poolsuitsuvorsti. Lihakraami hinnad olid suhteliselt odavad Mustamäel kaupluses ABC-8 (näiteks searibi 75 rubla, viinerid 82) ja Nõmmel (hakkliha 87 rubla). Seevastu Kotka poes Lasnamäel maksis searibi kilo 85 rubla, veiseliha 101, viinerid 99 ja hakkliha 105 rubla. Erineva hinnaga sai osta ka kondita veiseliha (Pirital 83 rubla, Kotka poes aga 101). Võikilo aga maksis Kotka ja Pirita kauplustes märgatavalt vähem kui mujal Tallinnas (200 rubla, teistes kauplustes üle 230) Hapukoore keskmine hind Tallinnas on 53-54 rubla kilo, vaid. Kaubahallis oli see odavam - 45 rubla kilo.
Eesti kroon
Rahareformi komitee 17. juuni 1992. aasta dekreedi «Rahareformi läbiviimisest» kohaselt muutus alates sama aasta 20. juunist kella neljast hommikul ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon, kirjutab Eesti Pank. Eesti elanikud võisid vahetada sularaha kuni 1500 rubla kursiga 10 rubla = 1 krooni.
BNS kirjutab 1992. aastal hindadest rääkides : «Hotelli «Palace» restoranis on prae hinnaks 50-200 krooni, õlle (0.33 l) saab kätte 20-41 krooni eest. «Viru» 2. korruse restoranis maksab praad 21-33 krooni, 0.7-liitrine viinapudel 94.50, 0.5-liitrine «Thompsoni» viski 105.00. Mõlemad restoranid olid külastajatest tulvil, kuna mujal linnas eriti süüa ei saa.»
Eesti alampalk oli 200 krooni, keskmine palk umbes 500 krooni. Viru hotellis sai 500 krooni eest 1-kohalise toa üheks ööks.
Ka krooni kasutusajal tõusid hinnad märgatavalt.
2010. aastaks oli Eesti keskmine palk tõsnud 12 397 kroonini. Üks öö Viru hotellis maksis 1000 krooni.
Euro tulek 2011
1. juulil 2010 hakkas kaupmeestele kehtima kohustus näidata hindu kroonides ja eurodes. 1. jaanuarist 2011 väljastavad kõik sularahaautomaadid europangatähti. Kõik kroonihoiused konverteeriti automaatselt kursiga 15,6466 eurohoiusteks. 14. jaanuarini kestis sularaha paralleelkäive, mil kauplustes sai maksta nii kroonides kui ka eurodes.