POSTIMEHE INTERVJUU: kuidas Šveitsi ajakirjanik Eesti börsifirmadesse investeeris ja selle 20 aastaks ära unustas

Stefan Eiselin Foto: Erakogu

Stefan Eiselin oli 25-aastane ärijuhtimise tudeng, kui ta 1990. aastate alguses Moskvasse vahetusüliõpilaseks sattus. Šveitslasele jäi silma tärkava majandusega Eesti ja ta otsustas investeerida siinsetesse börsifirmadesse. Suur oli mehe üllatus, kui ta 2016. aastal oma kontot sulgema tuli.

«See oli 1993. aastal. Ma otsisin just üles ainukese dokumendi, mis mul sellest ajast veel alles on,» rääkis 50-aastane Zürichis sündinud Šveitsi ajakirjanik Postimehele. Sel paberil on näha, et kokku investeeris Eiselin 1993. aastal Eesti börsifirmade aktsiatesse 2000 franki, mille väärtus on tänasesse rahasse ümber arvutatult umbes 1700 eurot.

Järgneb intervjuu toona nii Eesti kui Vene börsifirmadesse investeerinud šveitslasega, kes alles 20 aastat hiljem avastas, palju ta selle pealt lõpuks teenis.

Millest kõik alguse sai?

Kuna ma olin toona tudeng, siis oli see minu jaoks väga suur summa. Seetõttu tegime seda koos ühe mu sõbra ja isaga. Olin tulnud seitsmeks kuuks Moskvasse vahetusüliõpilaseks ja sel ajal, 1993. aastal arenes Venemaa väga kiires tempos ja metsikult. 

See oli küll huvitav, kuid aeg-ajalt sõitsime Eestisse, kuna seal oli märksa rahulikum, ühiskonnakorraldus oli rohkem paigas, mõnes mõttes oli Tallinn Moskvaga võrreldes ka modernsem. Eestis-käik oli meile nagu puhkus. Harilikult sõitsime Moskvast Tallinnasse öise rongiga, mil oli väga pikk peatus piiri peal.

Mingi hetk tajusin, et Eesti majanduses on toimumas suured arengud. Oli selgelt näha, et paljud noored inimesed olid hakkamist täis. See tundus olevat hea aeg ettevõtlusega alustamiseks. Ühtlasi tundus, et Eestis on palju head oskustööjõudu. Ka oli Eesti asukoht – Ida ja Lääne vahel – huvitav. 

Sellest ma järeldasin, et on hea aeg investeerida ka börsifirmadesse.

Kust saite soovitusi, milliste ettevõtete aktsiaid osta?

Ausalt öeldes, see oli üsna keeruline. Ma läksin Hansapanka (tänase Swedbanki eelkäija - toim), palusin neilt soovitusi ja avasin seal väärtpaberikonto. See oli toona väga lihtne, ei olnud mingeid keerulisi protseduure. Nad olid ise selleks ajaks ka väga hea ettevõtete taustaanalüüsi teinud. 

INFOKAST: Millised aktsiad kuulusid šveitslase börsiportfelli Eestis?

• Viisnurk AS - 320 aktsiat
• AS Norma - 250 aktsiat
• AS Hansabank - 100 aktsiat
• AS Eesti Telekom - 88 aktsiat
• Saku Õlletehase AS - 50 aktsiat
• Tallinna Kaubamaja Grupp AS - 50 aktsiat

Allikas: PM

Seega, teisel korral, kui ma Eestisse tulin, ütlesid nad ise mulle, milliste ettevõtete aktsiad võiksid mulle huvi pakkuda. Ja enne, kui ma üldse börsiaktsiaid ostma hakkasin, paigutasin suurema osa raha EVPdesse (erastamisväärtpaberitesse - toim), kuna inimesed müüsid neid toona väga aktiivselt.

Alles hiljem asusin ettevõtete aktsiad ostma.

Kas mäletate, millised aktsiad olid esimesed?

Ma pakun, et esimene oli Tallinna Kaubamaja, aga ma ei ole selles täiesti kindel. Ka Saku (õlletehase - toim) aktsiad olid esimeste hulgas. Kuid ma ei mäleta enam, kuidas nad üksteisele ajaliselt järgnesid.

Ja kui pikalt te neid alles hoidsite? Ehk millal maha müüsite?

See oli 2016. aastal. Juhtus nii, et ma unustasin selle konto olemasolu üldse ära. Mingi hetk meenus, et olin Hansapanka konto teinud. Selle aja jooksul oli pank juba nime vahetanud, see oli saanud Swedbankiks (pank vahetas nime 2009. aastal - toim). Ma korra ka helistasin neile, et kontot sulgeda, aga see osutus väga keeruliseks. 

Oleks ma seda teadnud, et see nii tulus on, oleksin suurema summa investeerinud.

Nad ütlesid, et pean mõnda nende pangakontorisse kohapeale tulema. Ma iseenesest oleksin saanud seda teha ka siit, Šveitsist, kuid selleks oleks pidanud hakkama mingeid pabereid notariaalselt tõlkima, laskma oma passi apostillida. Ühesõnaga, kirja teel oleks see nii palju keerulisemaks osutunud.

Seega, kui mul oli ülemöödunud aastal asja Riiga, otsustasin ka Tallinnas ära käia. Lendasin sinna ja käisin pangas ära. Läksin lihtsalt ühte Swedbanki esindusse. Ausalt öeldes mul polnud õrna aimu, kui palju raha võis olla sinna kontole kogunenud, kas seal üldse enam midagi alles on. Olin üsna üllatunud, kui lõpuks teada sain.

Mis siis oli vahepealse ajaga juhtunud?

Mu väärtpaberikonto oli jätkuvalt alles – nad leidsid selle üles. Ma olin väga üllatunud, kui kiiresti see käis. Mulle öeldi, et ma saan selles olevad aktsiad ära müüa. Osa aktsiate hind oli vahepealse ajaga väga korralikult tõusnud.

Ka oli mul selliste ettevõtete aktsiaid, mida ma enda teada ei omanud, nagu Skano Groupi ja Trigon Property Developmenti omad. Aga need olid vist mu varasemad Viisnurga aktsiad, mis vahepeal olid jagunenud.

See ei olnud muidugi erakordselt suur summa, kuid lõppkokkuvõttes sain ma aktsiamüügilt 12 000 eurot ja selle lisandus veel dividenditulu. Kokku teenisin 15 000 eurot. Ehk sain kaheksakordselt tagasi selle summa, mis ma investeerisin. 

Oleks ma seda teadnud, et see nii tulus on, oleksin suurema summa investeerinud. (Muigab.)

Mõned ettevõtted neist on selle aja jooksul isegi börsilt lahkunud.

Jah, aga kuidagi õnnestus mul need aktsiad maha müüa. Ma tean, et Saku läks Carlsbergi alla (see toimus 2008. aastal - toim), Viisnurka enam ei ole. Norma on vist veel alles. Kas Tallinna Kaubamaja on veel alles?

Kaubamaja aktsiaid ostsin sellepärast, et olin seal ka käinud, kui 1993. aastal esimest korda Eestit külastasin. Kaubamaja oli toona üks moodsamaid ostukeskusi Tallinnas.

Kas külastasite ka teisi ettevõtteid, mille börsiaktsiatesse investeerisite? 

Ei, ma ei teinud seda. Kuna ma olin toona tudeng, siis mul oli väga vähe teadmisi investeerimisest. Mul ei olnud ka aega, et põhjalikumat taustaanalüüsi teha.

Kaubamajast olin kuulnud. Saku Õlletehase osas teadsin, et neil on hea õlu. (Muigab.) Ja Viisnurk tegi tuntud kaubamärgiga suuski. Neist ei olnud ma küll mitte midagi kuulnud, aga see oli üks soovitus, mis mulle Hansapangast anti.

Ettevõtete külastamise oleks keeruliseks teinud ka asjaolu, et ma ei osanud eesti keelt. Lisaks ei olnud toona niisama lihtne ringi sõita ja inimestega rääkida. Mõnes mõttes valitses ikka veel nõukogudeaja mõtteviis – inimesed muutusid skeptiliseks, kui sa midagi küsisid.

Kas kaalusite ka Helsingi või Riia börsiettevõtteid?

Ei. Ma investeerisin Eesti börsiettevõtetesse, sest ma olin Eestis ringi sõitnud (Eiselin külastas 1993. aastal ka Tartut ja Saaremaad - toim), ma olin näinud, et riik toimib hästi, inimesed olid Läänele orienteeritud, ettevõtlikud. 

Ma paigutasin natuke raha ka Vene börsifirmadesse. Need aktsiad on mul samuti tänaseks maha müüdud. Pank, mille kaudu ma Venemaal investeerisin, oli toona väike, ja ka summa oli väiksem – umbes 1000 franki (ehk tänases vääringus 850 eurot - toim). Venelaste jaoks oli see tollal aga suur summa.

Hiljem sai sellest pangast suurpank (tegemist oli 2009. aastaks Venemaa suuruselt teiseks investeerimispangaks kasvanud Troika Dialogiga - toim) ja ma muutusin väga väikeseks kliendiks. Kuigi ma teenisin ka nende aktsiate pealt, ei ole see siiski võrreldav Eestis teenituga, kuna Vene majandus oli ebastabiilsem ja see mõjutas ka aktsiahindu.

On teil ka täna investeeritud raha börsiaktsiatesse? Kas Šveitsis või kusagil mujal?

Jah, on küll, kuid mitte olulisel määral. Tänaste aktsiatega on pigem nii, et osaga ma kaotan raha, osaga teenin. Ma ei ole investori tüüpi inimene – kes armastab iga päev aktsiahindadel silma peal hoida –, selle pidev jälgimine tekitaks nii palju lisastressi.

Ma investeerisin Eesti börsifirmadesse, sest ma nägin seal tohutut kasvupotentsiaali. Umbes nagu keegi paneb seemne mulda ja sa näed oma silme all, kuidas see kasvama hakkab. Vahel on hea investeerida, kui sa kohe alguses tunned, et asi on õige.

Kas te investeeriksite ka praegu Eesti börsifirmadesse? Või millise hinnangu annaksite Eesti majandusele täna?

Eesti on tänaseks liitunud Euroopa Liiduga ja on algusest peale olnud tugeva majandusega liikmesriik. Muidugi, tegemist on üsna väikese riigiga, kuid ma arvan, et selle suurim eelis on andekad ja ettevõtlikud inimesed. Kindlasti on Eesti majandusel tänagi palju võimalusi, kuid ma ei ole juba pikka aega neid arenguid jälginud.

Samas on see riik alati mulle muljet avaldanud. Ka siis, kui ma 2016. aastal Eestit uuesti külastasin, tundsin end seal kuidagi koduselt. Ma olin näinud seda, milline ta nägi välja 20 aastat tagasi, ja milline on nüüd. Eesti jätab jätkuvalt väikese, kuid väga organiseeritud riigi mulje. Ja see meeldib mulle.