Hinnang valitsuse aktsiisipoliitikale: Lõuna-Eesti joob end ilmselt varsti surnuks

Alko 1000 Market alkopood Eesti-Läti piiril Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Postimehele jäi sotsiaalmeedias silma 33-aastase lõunaeestlase Monika Päiviste arvamusavaldus valitsuse maksupoliitika osas, mis ei väljenda üksi tema enda mõtteid, vaid koondab kokku laiema ringkonna inimeste mured. Tema loal avaldame selle täiskujul.

Oma väga harvasid valjult välja öeldud mõttekäike alustan valdavalt lausega: «Ma tegelikult olen väga leplik ja tolerantne...» Tegelikult olengi. Ja vingun harva.

Mulle meeldib meie riigis elada. Ma olen õnnelik – mul on imeline pere, fantastilised sõbrad, oma kodu ja töö, kuhu lähen hea meelega. Kogemuse saamiseks võiks ju kuskil mujal kultuuris ka jupikese elada, aga suure tõenäosusega tuleks lõpuks ikka koju tagasi. Praegu aga olen ma meie «kodu» osas segaduses... What the hell is going on? (Pagan, mis siin toimub? - e.k)

Ma olen üsna poliitikakauge inimene, aga praegu olen isegi mina hakanud poliitilisi uudiseid lugema ja võib-olla on asi selles, et ma loen sageli ainult pealkirju, aga minu meelest on riigikogu peamiseks tööülesandeks saanud üksteise umbusaldamine. Vahet pole, kes on koalitsioonis ja kes on opositsioonis.

Minister aga, kes on suure eelarvemiinuse tekitanud ja «pannud» inimesed rohkem jooma, umbusaldust ei vääri.

Igal juhul tuleb kedagi iga mingi aja tagant umbusaldada. Jaa, olen nõus, eks olegi igasugu valesid asju tehtud ja valesid asju öeldud, aga no kas tõesti määrab ministri kvaliteedi see, kas ta kasutas väljendit «Ma TAHAN vabandada...» või «Ma PEAN vabandama... »? Ja riigikogu istung keerlebki kahe sõna ümber?

Lõuna-Eesti joob rohkem kui enne

Ühte ministrit umbusaldatakse vale sõnakasutuse pärast, teine on aga oma viltu läinud aktsiisipoliitikaga tekitanud riigieelarvesse tohutu miinuse ja «pannud» inimesed rohkem jooma (kuigi eesmärk vist oli vastupidine?!). Tema aga umbusaldamist ei vääri. Mis siis ministritöös tegelikult oluline on?

Alkohol ja tubakas on halvad, seega minu pärast tõstku aktsiisi. Ma nii palju ei joo, et ma ei jõuaks poest endale aeg-ajalt seda siidripurki osta. Aga see piir, kus aktsiisitõus hakkab oma eesmärgile (alkoholi tarbimise vähendamine) vastu töötama – see on käes. Lõuna-Eesti ilmselt joob ennast varsti surnuks.

Sest ega see miinimumpalgaline – ja meie riigile siiski väga vajalik oskustööline – üle piiri Alko1000-sse ei lähe ju ühte purki ostma. Kui seal juba ollakse, siis ikka kastiga! Liiter viina seal kõrvalriiulis on ka maru odav. Võtan selle ka varuks! Ja ega see kast ja see varuviin ju joomata jää. Kuigi kodupoest ostes ehk oleks ainult ühe purgi õllega piirdutud – kui see paganas ainult nii palju kallim poleks võrreldes piiritagusega.

Riigiasutus kulutab 86 000 eurot selle peale, et panna talvel üles kollane tahvel teatega «Tee on libe!», kuigi sama raha eest saaks ca 2500 autojuhti koolitust, kuidas libedal teel käituda. Viimane iseenesest ilmselt päästaks tunduvalt rohkem elusid kui kollane tahvel. Lugesin just pealkirja, kus autokooli juht mainis, et ei tapa mitte libe tee, vaid oskamatus libedal teel käituda.

Aga kütuseaktsiis – seda muudkui tõstame, sest riigil on raha vaja. Samal ajal kulutame jälle üsna lahmivalt raha sellistesse kohtadesse, kus kasutegur on üsna väike. Vot see aktsiis läheb mulle küll korda nii, et nutt tahab peale tulla. 

2015. aasta suvel Euroopas reisil käies oli Eesti üks odavamaid riike, kus tankida. Võtsime võimalikult palju Eestist kaasagi. Austrias jooksis süda verd, kui tankisime häda korral 1,2 eurot liiter. Sellel suvel oli vastupidi - saaks ainult üle oma riigi piiri ära, et tankida. Aga see ilmselt on minu probleem: ära reisi, kui raha tankimiseks pole. Seega ei vingu!

Siiski – kui tõuseb kütusehind, siis tõusevad ka kõik muud hinnad, k.a alkohol, lisaks aktsiisitõusust tulenevale. Ehk siis on veel rohkem põhjust piiriäärsetel elanikel üle piiri minna.

Lühidalt, mul on tunne, et «meil» seal Toompeal on oluline silmist kaotatud. Mingi emotsioonide ajel lahmimine käib. Vanasõna «Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!» on vastupidise tähenduse saanud.

Läti asemel kütuse järele Venemaale

Mina aga lõunaeestlasena – üldiselt leplik nagu ma olen ega vingu ka eriti – lähen varsti jälle üle piiri autot tankima. Ei, mitte Lätti, vaid Venemaale, sest seal on kütus kaks korda odavam ja niikuinii on ees Võrru minek – mis see sutsakas siis sinna Venemaale teha on? Kord kuus (või oli see kaks?!) üks auto paagitäis + kümme liitrit on täiesti seaduslik.

Kuna meil on osa perekonda Venemaal ja seal käimist aasta jooksul tuleb ikka ette, siis on meil aastane viisa. Seega see ka olulisi lisakulutusi kaasa ei too. No ja kui Venemaal on kütus juba praegu kaks korda odavam, siis ei saa see viisa sinna enam samuti rahaliselt takistuseks, sest lõunaeestlasele tuleb ikka kasulikum see aastane viisa teha ja seal kord kuus tankida.

Kui ma sealpool piiri juba olen, siis tagasi tulles haaran tax-free-poest pudeli rummi ka kaasa, Captain Morgan, 9,50 eurot liiter. Õnneks on Venemaalt alkoholi üle toomine piiratud, ei saa kastide viisi vedada.

Ühesõnaga, head peagi saabuvat 100. aastapäeva meile! Paraku kuidagi lonkav on teine... ja ei saanud arugi, kui lonkama hakkas.