Arumäe: präänik on tähtsam kui piits

Ruta Arumäe Foto: Tairo Lutter

Ettevõtluskõrgkooli Mainor majandusteooria lektor Ruta Arumäe räägib, et avalik diskussioon käib peamiselt selle üle, keda peaks uute maksudega «karistama». Tegelikult on pikaajalisele majanduse kasvupotentsiaalile isegi olulisem mitte laksuv piits, vaid präänik – ehk riigi tehtavad õiged stiimulid ja investeeringud.

Eesti majanduspoliitilise diskussiooni viimase aasta kõige olulisem teema on kõikvõimalikud maksud. Täiesti arusaadav, et hoopis teistsugused poliitilised jõud, kes pikka aega võimul olla pole saanud, soovivad kõike teistmoodi teha.

Üks majanduse põhiprintsiipidest on, et inimesed reageerivad stiimulitele. Sisuliselt tähendab see nii-öelda «karistust» maksude näol millestki hoidumiseks või siis «preemiat» soovitavate suundumuste esilekutsumiseks. Siiani on diskussioon käinud pigem mõtteraamistikus «keda peaks uute maksudega karistama». Paralleelselt peaks aga rääkima ka, «kes peaks saama senisest rohkem premeeritud».

Kui praeguse valitsuse soov on kõik põhimõtteliselt teistmoodi teha, siis pigem peaks korraldama ümber kulude, mitte sissetulekute osa. Vähendada tuleks fookust  füüsilistelt investeeringutelt – ehitised, rajatised, teed – ja teha põhimõtteline riigi investeeringute struktuurne muudatus inimkapitali väärtustamise suunas.

Sellise struktuurse muudatusega kaasnevad positiivsed efektid mõlemale poolele – füüsiliste investeeringute vähendamisega võtab riik ära survet ehitussektori ülekuumenemiselt. Inimkapitali investeeringutega saaks anda vajaliku tõuke pikaajalisele majanduse kasvupotentsiaalile, millest juba ammu puudust on tuntud. Selleks on tarvis suuremat ühekordset struktuurset tõuget, et ressursid hakkaksid soovitud suunas liikuma.

Kui pidada kõige tähtsamaks inimkapitali, siis tuleb sinna stiimulid seada. Üks võimalik stiimul on tõsta õpetajate palgad nii kõrgeks, et erialale tekib tihe konkurents ning valitakse vaid parimad. See investeering viib üles õpetamise kvaliteedi ning hariduse üldise taseme, mis omakorda annab dividende aastakümneid. Mingi protsendi võrra õpetajate palga tõstmine ei põhjusta struktuurset muutust. Selleks on vaja mitmekordset tõstmist.

Kuna kooliharidus on eluks vajalikust kogemustepagasist vaid üks külg, siis tuleks lisada stiimulid õppekogemuse mitmekesistamise laiemaks levikuks. Näiteks riigi panus laste huvihariduse mitmekesistamisse ning kulude märgatavasse alandamisse. Tuleb luua võimalused laste sisukaks ajaveetmiseks pärast kooli, sealhulgas arendada ka sotsiaalseid oskusi, et vältida klaasistunud pilguga ekraanisõltlaste põlvkonna sirgumist.

Kui rohkem lapsi saaks minna pärast kooli soovitud huviringi, ilma et see jääks lapsevanema rahakoti taha, siis saavad ka vanemad ise oma tööd produktiivsemalt teha.

Lühiajaliselt võidab majandus vanemate kasvavast tööpanusest ning pikemaajaliselt laste suurema võimekuse, sotsiaalsuse, leidlikkuse ja lõppkokkuvõttes jällegi produktiivsuse pealt.