Milline on hooneseina õige soojustus

Silmale ilusa ja maja sisekliimat toetava soojustuse saamiseks tuleb renoveerimisele läheneda terviklikult. Foto: Henkel Balti fotopangast

Seinasoojustuse süsteem­sed lahendused tagavad lisaks esteetilisele ja värskele välimusele ka energiasäästu ning parema sisekliima.

Tänapäeval Eestis palju räägitud teema – kortermajade ja eramute renoveerimine – pole pelgalt energiasäästust lähtuv otsus. Küttekulude vähenemine on küll üks otsestest ja praktilisematest tulemustest, kuid lisaks väiksemale soojaarvele mängib lõppkokkuvõttes inimese jaoks olulisemat rolli hoopis stabiilne kliima eluruumides – meeldivalt ühtlane temperatuur, niiskustase ja ventilatsioon. Elumaja renoveerimisega kaasneb elukeskkonna esteetilise väärtuse kasv.

Sertifikaat annab kindluse

Suurim ja nähtavaim muutus on kindlasti maja välisseinte soojustamisega kaasnev uus ja värske välimus. Soojustusmaterjalidena kasutatakse üha populaarsema vahendina vahtpolüstüreenist (EPS) plaate, aga ka mineraalvilla.

Viimase kasutamise põhjuseks on enamasti seina ehitusmaterjalidest tulenevad piirangud. Vahtpolüstüreeni ehk rahvakeeli «penoplasti» ei lubata tavaliselt kasutada puit- ja silikaattellistest seinte soojustamisel. Piiranguid ei sea siin mitte ainult soojustusmaterjal, vaid ka selle kinnitamiseks ja katmiseks kasutatavad krohvid ja värvid.

Renoveerimistöödeks koostatava projekti juures peab konstruktor tegema seina veeauru difusioonile ehk «hingavusele» avatuse arvutused.

Paljud ehitusmaterjalide tootjad on oma toodetest koostanud juba ka valmis seinasoojustuse süsteemsed lahendused ning isegi muretsenud neile Euroopa standardile ETAG004-st lähtuvalt ETA (European Technical Approval) sertifikaadi.

Sellised lahendused on kontrollitud sõltumatute asutuste poolt ja kinnitatud kui komplekssed toote nimetusi sisaldavad süsteemid, mida arhitekt võib näiteks ehitusjooniseid koostades julgelt seina soojustuslahendusena välja pakkuda.

Mis on mis?

Soojustuslahenduse lihtsaim skeem näeb välja järgmine: seinapind + krunt + liimsegu + soojustusmaterjal + armeer­kiht (armeersegu + armeervõrk + armeersegu) + kruntvärv + toonitav või toonimata kattekrohv + (vajadusel) kattevärv.

Soojustatav sein – seina olukord, paksus, materjal ja kõrgus määravad ära kasutatava soojustusmaterjali ning selle paksuse. Seinapinna ettevalmistus mängib olulist rolli kogu soojustussüsteemi kestvuses ja püsivuses.

Kui seina pind tundub halvasti nakkuv, tuleb seda kontrollida «pull-off» meetodil. Vastava seadme puudumisel piisab süsteemis määratud liimseguga 100 x 100 mm suuruste vahtpolüstüreeni tükkide kinnitamisest ja nende kolme päeva möödudes ära rebimisest. Kui katkemine toimub seinapinnas, pole nake piisav.

Kleepesegu (EPS või mineraalvillast plaatidele) – tavaliselt tsemendipõhine liimsegu, millega kinnitatakse soojustusmaterjal seina külge. Väga oluline on järgida liimsegu tootja juhendeid selle paigaldamiseks.

Üldjuhul peaks pärast plaatide seina surumist olema liimseguga kaetud vähemalt 70% seinapinnast. EPS-plaatidele pakutakse ka polüuretaanliimi, mida saab kasutada sirgete seintega majade puhul, sest lubatud seina tolerants on 20 mm.

Eeliseks tsementliimidega võrreldes on oluliselt kiirem tööaeg, tugevam nake ning väiksem kaal. Kui tsemendipõhise segu puhul peab ootama minimaalselt kolm päeva (vajalik tsemendi kristallsidemete tekkeks) enne, kui võib tüübelduse ja armeerimisega töid jätkata, siis PU-liimi puhul on ooteaeg sõltuvalt õhutemperatuurist 2–6 tundi.

Armeerkiht – moodustatakse soojustuskihi tugevdamiseks ja aluspinna silumiseks. Armeerkihi moodustamisel on väga oluline jälgida sarrusvõrgu pealekandmist.

Tihti arvatakse, et kokkuhoiu mõttes piisab, kui suruda võrk vastu soojustusmaterjali ja kanda seejärel segu ainult võrgule. Nii toimides aga peaaegu puudub nake võrgu ja soojustusmaterjali kihi vahel. Peagi hakkab selline sein pragunema või punduma, halvemal juhul langeb võrk koos kattekrohviga seinalt maha.

Korrektset paigaldust on lihtne kontrollida värskelt paigaldatud võrku seinalt lahti tõmmates. Korraliku armeeringu korral jääb kogu soojustusmaterjali pind seguga kaetuks.

Kruntvärvi eesmärk on seinapinna ettevalmistamine kattekrohvi pealekandmiseks. Kruntvärv tekitab seinapinnaga hea nakkuvuse ja ühtlasi takistab kattekrohvist liiga kiiret vedeliku imendumist.

Liiga kiire imendumine takistab krohvi korralikku töödeldavust ja tugevate keemiliste sidemete teket krohvis. Liiga kiiresti kuivanud krohv pudeneb tihti seinalt maha ja puruneb kergemini.

Toonitav või toonimata kattekrohv – kattekrohvi eesmärk on anda seinale lõplik viimistlus. Enamasti on krohvid toonitavad ja tootjad pakuvad oma värvipaletis midagi igale maitsele.

Fassaadivärv – värvimist kasutatakse tihti siis, kui soovitakse hoonele anda huvitavamat ja rõõmsamat välimust, kasutades erinevaid värvitoone.

Viimase aja trendid liiguvad loodusest inspireeritud värvitoonide suunas. Värve on samuti saadaval nii akrüül-, silikaat- kui ka silikoonvärvidena.

Viimase uuendusena on turule ilmunud Nano-silikoonvärv, mille uus tehnoloogia tagab vett tõrjuva «isepuhastuva» fassaadipinna ning hea «hingavuse» ja kestva kaitse mikrobioloogilise saaste (hallitused, vetikad) eest.

Soovitatav on kasutada ühe tootja materjale süsteemse lahendusena, et tagada korralik ning kauakestev soojustus. Erinevate tootjate materjalidest kokku pandud nn säästupakett kipub aga tihti omavahel mitte sobituma. Selles valguses võib mõni tuhat säästetud eurot kuluda hiljem parandus- või taastustöödele.

Kõige tuntumad krohvid:

•    Mineraalkrohvid – levinud fassaadidel, kus kasutatakse mineraalvillast soojustusplaate. Väga hea «hingavuse» ja vastupidavusega mikrobioloogilisele  saastele. Miinuseks on kõrge veeimavus, mis paraku põhjustab ka kiiret määrdumist.

•    Akrüülkrohvid – kümmekond aastat tagasi populaarseks osutunud tooted hinnatundlike klientide hulgas, kes ei soovinud mineraalkrohvi kasutada. Hea mikrobioloogilise saaste kindlusega ja mitte nii vett imavad kui mineraalkrohvid. Madalama veeauru juhtivuse tõttu ei sobi mineraalvillast fassaadidele.

Mineraal- ja akrüülkrohve võib lugeda toodete tehnoloogilisest küljest vaadatuna «eilseks päevaks», kuna teaduse ja toomistehnoloogia arenguga on saavutatud juba oluliselt kvaliteetsemad tooted:

•    Silikaatkrohvid – kõrge saaste- ja tulekindluse, hea hingavusega ning kauakestvad, eriti sobilikud kõrghaljastuse lähedusse, kus on kõrgendatud mikrobioloogilise saaste oht.

•    Silikoonkrohvid – kõrgekvaliteedilised, vett ja mustust tõrjuvad ning UV-kaitsega

•    Silikaat-silikoonkrohvid – kahe hea krohvi omadustega tooted, mis ühelt poolt on suure mikrobioloogilise saaste ning UV-kaitsega ja teisalt hea «hingavusega» ning isepuhastuvad.

Toonimata kattekrohve võib katta fassaadivärvidega. Levinumad krohvide struktuurimustrid on «kooreürask» ja «kivike». Üha julgemalt hakatakse huvitavate lahenduste saamiseks kasutama fassaadide viimistlemiseks ka mosaiikkrohve.
Allikas: Andres Mikli, Henkel Balti