Muinsuskaitse all olevate hoonete välisviimistlus nõuab teadmisi ja kannatust

Muinsuskaitse all olevaid hooneid võivad renoveerida vaid selleks litsenseeritud ehitusettevõtted. Pildil muinsuskaitse all olev hoone Tallinnas Raua 30. Foto: Laura Oks

Nüüdisaegsed ehitusstandardid ja -põhimõtted esitavad fassaadide viimistlusele mitmeid esmapilgul vastakaid nõudmisi, kirjutab Värvikeskuste Grupi ehitusturu projektijuht Urmas Hein Postimehe kinnisvara erilehes.

Ühelt poolt sunnib järjest suurenev tähelepanu ajaloolise pärandi säilitamisele eelistama vana hoone restaureerimisel võimalikult algupäraseid krohve ja värve. See on mõistetav – nähes, millist korvamatut kahju on hoolimatu tegutsemise tulemusel viimaste aastakümnete jooksul vanadele hoonetele tekitatud.

Teiselt poolt on märgatavalt kasvanud atmosfääri saastatuse tase, mis ähvardab restaureerimise käigus nähtud vaeva üha lühema ajaga olematuks muuta. Happevihmade ja heitgaaside mõjul lagunenud või määrdunud fassaade võime kohata kõikjal.

Põhjalik eeltöö

Oma jälje renoveerimistööde toimumise ajale ning maksumusele vajutab aga järjest tihenev konkurents, kuigi varem pole ehitised valminud nii lühikese ajaga ja nii väheste ehitustöölistega kui tänapäeval.

Omanik, kes soovib oma muinsuskaitse all olevat hoonet või kinnistut restaureerida, peab endale selgeks tegema põhimõtted ja tavad, mida on antud hoone puhul kasutatud umbes sada aastat tagasi, et saavutada algupäraste, kuid samas juba tänapäevaste materjalidega samasugune tulemus.

Igasuguste renoveerimistööde puhul riikliku kaitse all olevates ning muinsuskaitsealal asuvates ehitistes peab hoone omanik või selle volitatud isik pöörduma muinsuskaitseameti poole taotlusega, milles kirjeldatakse planeeritavaid ehitustöid.

Ehitustööd ja restaureerimine peavad kindlasti toimuma selleks litsentseeritud ehitusettevõtte osalusel ja muinsuskaitse järelevalve all ning eritingimustega projekti järgselt.

Kindlasti tuleb tagada mälestiste maksimaalne säilimine. Kui võtta aluseks krohvitud palgi või kivimaja restaureerimine, tuleb esmalt hinnata ära hoone välisfassaadi kahjustused, vaadata üle katus ja vihmaveesüsteemid ning alles seejärel hakata mõtlema fassaadi restaureerimisele.

Pinna ettevalmistamine

Fassaadi värvilahenduse aluseks on kindlasti värvisondaažide tulemus. Kui aga sondaažidega originaalvärvi jäänuseid ei leitud, peab värvilahendus tuginema ajaloolisele analoogile.

Fassaadipinna ettevalmistamine renoveerimiseks peab algama pinna puhastamisest, haigete kohtade avamisest ja probleemide likvideerimisest.

Paraku on tegemist valdkonnaga, mis kipub unarusse jääma vaatamata sellele, et tegemist on ilmselt lihtsaima fassaadi uuendamise viisiga.

Hoolimata esmapilgul lihtsana näivast tööprotsessist pole ometi vähem tähtis, mis tüüpi vahendeid pinna puhastamiseks kasutatakse. Näiteks võib liivapritsiga puhastamine põhjustada nõrgematele pindadele korvamatut kahju. Lubi­krohv fassaadides, kus on aegade jooksul tehtud kohtparandusi tsementkrohviga, tuleb esmalt eemaldada, uued krohviparandused tuleb aga teostada võimalikult algupärase lubi­krohviga.

Samuti tuleb toimida ka pragude suhtes: praod tuleb avada ja täita lubikrohviga. Tavaliselt mõeldakse seepeale, et nüüd on õige aeg asuda värvimise juurde, kuid enne seda tuleks visuaalselt hinnata sedagi, kas paranduskohad ei hakka riivama vaataja silma.

Üldjuhul toob värv kõik parandused välja. Selleks oleme soovitanud eemaldada fassaadilt kogu lahtine ja vana värv, kas siis mehaaniliselt, survepesuga või saneerimismeetodil.

Kui värv on eemaldatud, tuleb fassaadile kanda läbi krundi paari millimeetrine lubitasanduskihi. Tasanduskiht annab enne värvimist ühtlase imavuse ja faktuursuse.

Kui lubikrohv ja lubitasandus on karboniseerunud, milleks on ette nähtud 28 ööpäeva, võib alustada värvimistöödega. Selleks tuleb valida ka sobivad ilmastikuolud.

Varu kannatust ja aega

Kindlasti ei soovita asuda värvima kuuma ja päikesepaistelise ilmaga – pigem eelistada pilvisemat ilma. Oleme ajaloolistele hoonetele soovitanud lubivärvi – värvimine toimub 2-3 kihis, kihtide värvimise vahelise ooteajaga 2-3 tundi või siis kolmes kihis märg-märjale meetodil.

Kui aga fassaadi ei ole täismahus krohvitud ning värvimine toimub vanadele lubivärvikihtidele ja krohviparandustele, soovitame krohviparandused katta esmalt valge lubivärviga.

Ühtlase lõpptulemuse saamiseks värvida seepeale aga kogu fassaadipind ühe kihi valge lubivärviga. Pinna lõppvärvimine tuleks teostada lubivärviga kahes-kolmes kihis, lastes kihtidel vahepeal 2-3 tundi kuivada.

Vanadel hoonetel on palju ka fassaadist eenduvaid osasid, olgu need siis karniisid või arhitektuurilised elemendid. Tavaliselt kipuvad need pinnad kiiremini määrduma sademete, pinnale ladestuva lume, atmosfäärist tuleneva mustuse ja orgaanika tõttu.

Sinna soovitame mõnevõrra stabiilsemaid ja seotumaid värvitüüpe, nt silikaatvärvi, sest silikaatvärv talub ilmastikuolusid paremini.

Lähene süsteemselt

Jäänud ongi veel sokkel – hoone osa, mis saab kõige rohkem koormust, olgu see siis lumi, mida talvel kuhjatakse vastu soklit, või pori ja vesi, mida pritsitakse tänavalt.

Kevadel, kui ilmad juba soojemad, hakkab soklitest krohvitükke kukkuma. Soovitame sokli renoveerimise käigus freesida maapinnast 5-10 cm kõrgusele ja 5-10 cm sügavusele soon, mis takistab kapillaarniiskuse tõusmist maapinnast sokli ülemistesse krohvikihtidesse. Soklil võiks olla värvitüübiks silikaatvärv, mis talub ilmastiku tekitatavat koormust paremini.

Vastutustundlik suhtumine eeldab oskust varem tehtut vääriliselt hinnata, pakkudes majaomanikule kindlustunnet, et fassaadi renoveerimisse tehtud investeering kestab kaua.

Renoveerimistööde ettevalmistusetapis kogeme sageli, et ilmastiku- ning inimtegevuse tagajärjel räsitud hoone fassaad vajab märksa põhjalikumat remonti kui pelgalt ülevärvimist.

Neil puhkudel on eriti tähtis, et eelseisvatele töödele lähenetaks süsteemselt, arvestades nii ehitise niiskustasakaalu, materjali valikut, toonigammat kui ka õigeid töövõtteid.