Kuidas mõjutab Eestis kauplejaid hiljutine tähtis kohtulahend?

Katri Paas-Mohando Foto: Erakogu

Euroopas on palju kõneainet pakkunud Euroopa Kohtu poolt detsembris avalikustatud kauaoodatud lahend nn Coty kohtuasjas. Mille üle vaidlus käis ja kuidas Euroopa Kohtu lahend Eesti ettevõtjaid mõjutab?

Coty kohtuasi puudutas Saksa kohtu poolt esitatud eelotsuse taotlust luksuskosmeetikatoodete tarnija Coty ja tema volitatud edasimüüja vahelises vaidluses. Nimelt oli Coty keelanud oma edasimüüjatel müüa Coty tooteid online marketplace’ides ehk siis veebiplatvormidel nagu näiteks Amazon vms. Edasimüüjad aga leidsid, et selline piirang kahjustab konkurentsi ja on seetõttu ELi konkurentsieeskirjade alusel keelatud ja tühine. Vaidlus jõudis välja Euroopa Kohtuni, kellelt Saksa kohus küsis tõlgendust, kas valikulise edasimüügi korral võib tarnija keelata müüa edasimüüjal tarnija tooteid kolmandate isikute veebiplatvormidel.

ELi konkurentsiõiguses on üldiselt aktsepteeritud, et tarnija võib kehtestada oma edasimüüjatele tingimusi selle kohta, kuidas tema tooteid lõpp-tarbijatele esitleda tuleb ning pakkuda kaupu müügiks üksnes sellistele edasimüüjatele, kes tarnija kehtestatud nõuetest kinni peavad. Sellist turustusviisi nimetatakse valikuliseks edasimüügisüsteemiks. Tavapäraselt kasutatakse sedalaadi turustussüsteemi luksuskaupade või ekspertteadmisi nõudvate kaupade nagu nt elektroonika puhul.

Kuid ka valikulise turustussüsteemi puhul peavad edasimüüjatele kehtestatud piirangud olema põhjendatud kaupade olemusega ega või muutuda ebamõistlikult konkurentsi piiravaks. Kui piirangud on liiga laiaulatuslikud, siis rikuvad need konkurentsi kahjustavate kokkulepete keeldu, mis on Eestis koguni kriminaalkorras karistatav.

Mida arvas siis Euroopa Kohus selliste vaidlusaluste Coty poolt seatud piirangute kohta? Esmalt kordas kohus üle varasema kohtupraktika, mille kohaselt on kokkulepete keelu sättega kooskõlas luksuskaupade valikuline turustussüsteem, mille esmane eesmärk on säilitada nende kaupade luksuslikku imagot, kui edasimüüjate valik toimub kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, mis määratakse ühetaoliselt kindlaks kõikide potentsiaalsete edasimüüjate suhtes ja mida kohaldatakse mittediskrimineerivalt ning kui määratletud kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik. Seejuures rõhutas kohus korduvalt, et tegu peab olema luksuskaupadega ja kõik eelpool nimetatud tingimused peavad olema täidetud.

Kohus meenutas, et varasemast kohtupraktikast tuleneb ka see, et täielik interneti teel kaupade müümise piirang ei ole isegi valikulise süsteemi puhul siiski lubatud. Praegune juhtum ei käsitlenud aga täielikku interneti teel müügi piirangut, vaid üksnes sellist piirangut, mille kohaselt edasimüüja ei või müüa tooteid kolmandate isikute veebiplatvormidel, mille puhul kolmanda osapoole kasutamine on tarbijale nähtav. Sellist piirangut pidas kohus valikulise edasimüügisüsteemi puhul kohaseks ja vajalikuks ning seega ka lubatavaks.

Eestis ei ole see kohtuotsus kuigi palju kajastust leidnud. Tegelikult pole Eesti ettevõtete nõustamisel sedalaadi piirangute lubatus või keelatus kuigi sageli küsimuseks olnud, sest kohalikud tootjad enamasti kuigi suuri valikulise edasimüügisüsteeme ise püsti ei pane. Kohalikud edasimüüjad aga peavad leppima suurte rahvusvaheliste tarnijate poolt kehtestatud tingimustega, kes on oma edasimüügilepingute põhjad lasknud enamasti teha EL reeglite alusel.

Siiski ei jää Coty kohtuotsuse mõjud ilmselt ka Eestis päris olematuks, sest võib eeldada, et nii mitmedki tarnijad tahavad hakata oma lepinguid kohtu uute suuniste valguses kohandama ja seeläbi jõuavad selle otsuse mõjud järellainetusena ka meie ettevõtjateni.