Heido Vitsur: pseudoprobleemide asemel tuleb hakata tegelema tõelistega

Vabariigi Presidendi majandusnõunik Heido Vitsur. Foto: Marko Saarm / Sakala

Seda, et 2017. aasta oli meile edukas, teavad kõik. Samuti teavad kõik ka seda, et prognooside kohaselt peaks alanud aasta tulema enam-vähem sama. See tähendab, et ka sel aastal saab sama paljudel inimestel olema tööd ja ka keskmine palk ning kahjuks ka hinnad peaks kasvama ligikaudu samasuguses tempos kui möödunu aastalgi. Ja seda vaatamata sellele, et möödunud aastal raputati olemasolevat maksusüsteemi Eesti jaoks enneolematult tugevasti.

Tundub, et õigus on olnud siiski neil, kes on kogu aeg väitnud, et kui muud tingimused ettevõtluseks head on, ei häiri isegi suhteliselt suured maksumuutused majandusarengut kuigi palju. Et muudatused teatud piirini võivad inimesi ja ettevõtjaid küll ärritada, kuid mitte takistada või halvata soodsa konjunktuuri korral ettevõtlust.

See on ka loogiline, sest eeskätt määrab just nõudlus ja selle kasv ära tootmise või teenuste osutamise mõttekuse. Teiseks omab tööjõukulu ja selle dünaamika ettevõtlusele tunduvalt suuremat tähendust kui maksude oma. Probleem on siin selles, et kõigile on selge, et töötasusid kujundab turg ja neid käsu korras muuta ei saa, kui maksude tase tundub sõltuvat suurel määral otsustajatest. Paraku näitab maailma viimase saja aasta kogemus, et see päris nii ei ole. Otsustajate vabadus pole kuigi suur ja otsustada on võimalik peaasjalikult maksuliikide eelistamise üle.

See aga tähendab, et seni, kuni tööjõud on konkurentsivõimeline, see on nii hinna kui ka kvaliteedi poolest ettevõtjatele kättesaadav, saab majandus areneda, muidu mitte. Me ei kuulu enam odavate maade hulka ja seepärast peaksime üha enam pöörama tähelepanu oma tööjõule ja selle kvaliteedile, mitte aga sellele, kui palju odavamalt ning vabamalt meie naabrite juures alkohoolseid jooke osta saab.

Ükskõik kui palju me selle üle ka arutleksime, on Eesti ja Läti jõukuse ja hinnatasemete erinevused kasvanud tänaseks nii suureks, et oli ainult aja küsimus, mil kaubareisijad üle meie lõunapiiri edasi-tagasi liikuma hakkavad ning seda mitte üksnes alkoholi järele minnes. Selline kaubareisimine on ju Euroopas täiesti tavaline asi. Ühine turg ja majanduslik konvergents nii toimivadki. Aktsiisid olid siin kindlasti katalüsaatoriks, kuid mitte enam. Üllatuda võis siin vast selle üle, et see asi meil tükiks ajaks majandusküsimuseks number üks tõsteti. Ja sellest on kahju. Kahju sellepärast, et olulised küsimused jäid mõnevõrra rutaka aktsiiside tõstmise tõttu viinapudelite ja õllekastide arvu lugemise taha peitu.

Eesti majandusküsimus number üks on ja jääb nähtavaks ajaks edasi mitte viinamüük Lätis, vaid tööjõu nappuse ja selle kvaliteediga seotud probleemid. Paraku on mõlemaid neist raske muuta või hinnata. Aga kiiresti ei saa siin muuta midagi ka siis, kui olukorrast hea ülevaade olemas on ja kui teatakse, mida teha on vaja. Määratakse ju siseriiklikult olemasoleva tööjõu hulga muut ära paari aastakümne taguse sündimuse, inimeste eluea ja rahvatervisega. Paistab, et sündimuse küsimuses oleme, nagu suurem osa Euroopa riike, vaikselt alla andnud. See-eest eluiga tänu tervislike eluviiside levikule ja meditsiini edusammudele kasvab, kuid kahjuks ei kasva selle kõrval vajalikus tempos tervena elatud aastate arv ja rahvatervis. Kui me midagi siin kiiresti ette ei võta ja edu ei saavuta, läheb juba järgmisel põlvkonnal ülemäära raskeks.

Tööjõu kvaliteediga on olukord aga keerulisem. Hariduse poolest paistab esimesel pilgul meil kõik korras olema. Meie õpilased on maailmas PISA testi tulemuste järgi täiesti tipus, kõrgkoolid on tasemel, kuid millegipärast on juba aastakümneid ettevõtjate peamiseks mureprobleemiks olnud siiski kvalifitseeritud tööjõu puudus. Viimastel aastatel isegi igasuguse tööjõu puudus. Ka ei paista paljusid ettevõtjaid meie PISA tulemused rõõmustavat. Üha sagedamini on kuulda kurtmist, et kui koolides õpiks noored ära üksnes sellise asja, et kui inimene on tööle asunud, siis tuleb tal ka tööle tulla, saaksid nad ülejäänu osas koolitamisega ise hakkama...

Aga äkki omab selles probleemis oma osa ka alkoholi tarbimine, selle kättesaadavus, hind ja tarbimiskultuur? Millegipärast üritatakse meid hetkel veenda vastupidises, et alkohol peab olema võimalikult kergelt kättesaadav. On selge, et lihtsate jõumeetoditega, ka aktsiiside suurendamisega alkoholipoliitikas, suurt midagi ära teha pole kellelgi õnnestunud, kuid see pole veel õigustus käega löömisele. Oleme ju ikkagi suurimate alkoholi tarbijate seas. Hind on küll üks käitumise mõjutaja, kuid üksiku meetmena pole ta kuskil kuigi mõjus olnud. On vaja süsteemsemat lähenemist.

Kuid meie majandusliku tuleviku põhiküsimus on siiski meie haridus ja siin on vaja ning võimalik teha palju enam kui demograafia vallas. Nii näiteks tahame me jääda IT valdkonnas maailmas tipptegijate hulka. Samas pole me siiamaani suutnud midagi tuntavat ära teha selleks, et äratada õpilastes huvi reaalainete õppimise vastu. Millegipärast õpetame me reaalaineid muretult ikka veel nii, et suurele osale õpilastest on matemaatika juba algkooli lõpuks vastikuks muutunud. Edasi läheb selliste õpilaste lohistamine riigieksami suunas, aga mitte baasiks IT või muule tehnoloogilisele võimekusele. Ilmselt pole siin tegu laste küündimatusega, vaid lihtsalt sellega, et XXI sajandil pole õige jätkata koolitamist mõnikümmend aastat vanade ja võibolla end ka siis mitte õigustanud põhimõtete järgi.

Kuid üks on täiesti selge. Pseudoprobleemide asemel on vaja hakata otsima lahendusi juba kaua lahendamist ootavatele probleemidele ja seejuures ei tule niivõrd palju vaadata taha, vaid ette, olla valmis selleks, mis meid kurvi taga ootab. See, kes selle ülesandega toime tuleb, on sajandi keskpaigas võitja.