Ester Pruuden: omad lähevad, võõrad tulevad

Eesti Õdede Liidu president Ester Pruuden. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Eesti meditsiiniõdede lahkumine välismaale toob kaasa selle, et õige varsti on meie raviasutused omakorda sunnitud õdesid värbama välismaalt, kirjutab ­ Ester Pruuden, Eesti Õdede Liidu president.
 

Juba mõne aasta pärast võime Eesti haiglates ja perearstikeskustes kohata õdesid, kes valdavad riigikeelt minimaalseimal nõutud tasemel ning täidavad Nõukogude meditsiinist tuttavaid ülesandeid.

Eesti enda hästikoolitatud, nüüdisaegse haridusega õdedest on juba praeguseks suur osa lahkunud Soome, Rootsi, Norra, Suur­britanniasse, kus erialaseid teadmisi väärikalt hinnatakse.

Mõni aasta tagasi, kui Eesti Õdede Liit prognoosis ainult paari protsendi (st paarisaja) õdede siirdumist välismaale, hindasid tervishoiu otsustajad prognoosi ülepingutatuks. Nüüdseks on see stsenaarium realiseerunud ja välismaale töölesiirdumise trend ei näita raugemise märke.

Terviseametist võttis 2010. aastal välismaale tööleminekuks dokumendid välja 201 õde, see on 2,4 protsenti Eestis töötavate õdede koguarvust. Võrdluseks – 2010. aastal sai Tallinna ja Tartu tervishoiukõrgkoolis õediplomi kokku 150 uut õde. 2009. aastal võttis terviseametist vajalikud paberid välja 134 õde.

Kuna välismaale tööleminekuks vajalike dokumentide väljastamise riigilõiv on alates 2010. aastast võrdlemisi kopsakas, võib terviseameti statistikat pidada tõepäraseks välismaale tööleminejate arvu näitajaks.

Lisaks sellele läheb osa õdesid välismaale tööle hooldajaks või mõnele teisele tööle, kus õekutse tunnistust ei nõuta. Sel juhul nad ei vaja terviseametist õekutset tõendavat tunnistust, vaid lahkuvad Eestist niisama ning on meie riigile kadunud väljakoolitatud tööjõud.

Loomulikult seisneb probleem suuresti alarahastamises – õendustöötajad kannatavad ikka veel 2009. aasta palgakärpe all. Lisaks piiri taga pakutavale paremale töötasule motiveerivad meie õdesid ka inimlikumad töötingimused, selgepiirilised töökohustused ja vähem ületunde.

Masu ajal on õdedele juurde tulnud koormust välismaale tööle lahkuvate kolleegide arvelt, aga ülekoormus on sageli tingitud ka töökorraldusest, mille tõttu tegelevad õed sekretäri, hooldaja või isegi arsti ülesannetega.

Soome haiglad on juba aastaid käinud Eestis õdesid värbamas ja mitte lihtsalt töökuulutuse kaudu, vaid õdesid otsiva haigla õendusjuht on tulnud Eestisse töövestlusi pidama ja lahkunud juba allkirjastatud lepingutega.

Kui varem peibutasid Eesti õdesid töökuulutused või värbajad, siis praeguseks on nii Soomes, Rootsis, Norras kui ka Suurbritannias välja kujunenud juba arvestatav eesti kohalik õeskond, kes omavahel infot vahendab ning ­uutest tööpakkumistest Eestis elavaid õdesid teavitab.

See tähendab, et enam ei lähe välismaale tööle ainult aktiivsed ja hakkajad noored õed, kel kohanemine hõlpsam. Nüüd lahkuvad ka seni pigem stabiilset keskkonda eelistanud vanema generatsiooni õed, sest ees ootavad endised kolleegid loovad juba piisavalt turvalise töö- ja elukeskkonna. On juba loodud Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse jaoks ohtlik pretsedent, et ühise naiskonnana lahkuvad välismaale tööle kõik ühe haigla osakonna õed.

Kui arstide puhul räägitakse aeg-ajalt sellestki, et praksis jääb ka Eestisse ja välismaal käiakse ainult lisa teenimas, siis õdede puhul sellised võimalused peaaegu puuduvad.

Õdede jaoks annab võimalus Eestis omandatud kvaliteetse nüüdisaegse haridusega välismaal oluliselt tasuvamat tööd leida majanduslikku kindlustunnet ning meie tervishoiukõrgkoolidel ei ole tarvis muretseda uute õpilaste vähesuse pärast, kuid see on mündi üks külg.

Teine külg näitab murettekitavat töökoormuse kasvu Eestisse tööle jäävatel õdedel. Liiga kõrge koormuse tõttu kannatab töö kvaliteet, kannatavad patsiendid.

OECD märkis äsja avaldatud analüüsis, et õdede suhtarv Eestis jääb OECD keskmisele palju alla ja see takistab tervishoiusektoris efektiivsuse tõstmist. Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 näeb elanikkonna tervisevajadustele vastamiseks ette õdede arvu suurenemist.

Kui ­Euroopas keskmiselt on kaheksa, Soomes isegi 15 õde tuhande elaniku kohta, siis Eestis peab tuhande elaniku tervisevajadused katma kuus õde ning trend on õdede koormuse kasvu suunas. Juba praeguse koormusega jääb igale patsiendile pühendatav aeg minimaalseks.

Samale probleemile juhib tähelepanu ka Hannes Danilov Eesti haigekassa 2010. aasta aruandes.

Tervishoiupoliitikas on seni tehtud otsuseid, mis võimaldab meil koolitada asjatundlikke õdesid, ent meil ei ole võimalust neile väärilist palka maksta. Seega oleme kujunenud õendustöötajate doonorriigiks Põhjamaadele.

Hooned ja aparaadid inimesi ei ravi, abi saamiseks on lisaks vaja nii arste kui ka õendustöötajaid. On lähiaastate küsimus, millal Eesti haiglate õendusjuhid hakkavad õdesid värbamas käima võimalikest doonorriikidest, eelkõige Venemaalt.

Paraku on selge, et idanaabri poolt ei ole tulemas samal tasemel koolitusega õdesid kui meie oma haridussüsteemist. Lisaks haridusele on erinevus töökultuuris ning arusaam tervishoiuteenuste kvaliteedist ja patsientidega suhtlemisest.

Seega on meie lähemate aastate peamine ülesanne tervishoius eesmärgid ausalt välja öelda ja võimalused üle vaadata. Praegu mõtlevad väga paljud Eesti õed võõrsile tööleminekust, kuid nende esimene eelistus on töötada kodumaal, kui riik annaks selge sõnumi, et Eesti tervishoiul on neile kavas pakkuda väärikat tasu ja nüüdisaegselt korraldatud tööd.

Hannes Danilov toob haigekassa 2010. aasta aruandes samuti välja, et meditsiinitöötajate palgalangus tundub protsentuaalselt küll väike, kuid paraku on neil alati võimalus otsida paremaid tingimusi naabermaadest ning nende arv, kes sellele võimalusele mõtlevad, on suurenenud.

Haigekassa juht peab vajalikuks tõsta raviteenuste hinnad ja sellega seoses ka palgad 2009. aasta tasemele. Jah, ka sellest oleks abi. Kuid nõustun siinkohal Daniloviga täielikult selles osas, et meditsiinikogukonnale on kohe vaja anda signaal, et nende käekäik läheb otsustajatele korda ja neist hoolitakse. Teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi esmaseks tagajaks on siiski tervishoiutöötajad, nendeta ei ole mõtet ka moodsatel haiglahoonetel, tehnoloogial ega rahahulgal.

Jah, muudatused algavad rahast, aga mitte ainult: alustada tuleb küll tervishoiutöötajate kärpe-eelse palga taastamisest, kuid tuleb tagada ka mõistlikud töötingimused, mis hõlmavad endas inimlikku töökoormust, head töökorraldust ja selgepiirilist ülesannete jaotust.

Muutusi on vaja ka suhtumises. Hea tervis – mitte ainult iseenda, vaid kogu rahva hea tervis – on väärtus, millesse on väga kasulik ja vajalik investeerida, mitte tüütu lisakulu, millest võimalusel mööda hiilida.

Eesti inimesed peavad oluliseks kvaliteetse tervishoiuteenuse saamist. Tervishoiuvaldkonna otsustajad peavad muudatustega alustama kohe, mitte ootama veel mõne aasta, kui veel mõnisada õde on piiri taha siirdunud.