Searaha saamiseks liigutati pabereid ülima kiirusega

Ott Saareväli Foto: Urmas Lauri/Lääne Elu

OÜ Linnamäe Peekoni ühe omaniku Ott Saarevälja sõnul ei teadnud nad tõusigade aretustoetusega seotud olulistest kuupäevadest midagi. Kuid toonaseid sündmusi kokku võttev aegrida näitab, kui efektiivselt suudeti oma sead toetuse saamiseks abikõlblikuks vormistada.

Saareväli tegeleb majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni elukaaslase Teet Soormiga seotud Läänemaa seafarmis loomi puudutavate küsimustega. Tema sõnul tegi Linnamäe Peekon 16. novembril 2016 avalduse jõudluskontrolli alustamiseks, sest ettevõte tahtis täita aretusprogrammi Marmorliha nõudeid ja liituda Eesti Tõusigade Aretusühistuga.

See tähendas omakorda, et emiste kohta tuli andmed sisestada jõudluskontrolli portaali Possu. Sellega alustati 24. novembril ehk napilt nädal enne päeva, mille järgi hiljem seakasvatustoetust arvestati.

Illustratsioon: graafika: Alari Paluots

Postimehe kirjeldatud seakarja ebaharilik protsentuaalne jaotus – 80 protsenti nooremiseid ja 20 protsenti vanu emiseid – tuli Saarevälja sõnul lihtsalt sellest, et korraga tuli üle kanda umbes 600 emise andmed ja see kõik võttis oma aja. Ta ütles, et andmete kandmiseks kulus kokku aega kolm-neli kuud ja 1. detsembri 2016 seisuga oli jaotus karjas lihtsalt selline.

Ott Saarevälja sõnul ei vasta tõele väide, nagu oleks nad vahetult enne 1. detsembrit oma põhikarja kõvasti suurendanud. Ehkki Siim Saareväli (Ott Saarevälja vend – toim) ütles kolmapäeval, et karja vahetamisega tegeldi 2016. aasta lõpus, teatas Ott Saareväli päev hiljem, et uuendama hakati karja siiski 2017. aastal.

Olgu öeldud, et 1. novembril 2016 oli ettevõtte põhikarja suurus 556 ja 1. detsembril 584 looma, ehk kuu ajaga oli juurde ltulnud alla 30 emise.

Tõsiasi on, et varem ei ole Linnamäe Peekon osalenud ei jõudluskontrollis ega kuulunud aretusühistusse. Mõlemad on eelduseks saamaks riigi toetust.

Ott Saareväli kinnitab, et ühistuga liitudes ei teadnud nemad eesootavatest toetustest midagi. «Me ei teinud seda (liitunud jõudluskontrolliga – toim) toetuse taotlemise pärast. Me ei ole mingeid toetusi ette teadnud,» ütles ta.

Linnamäe Peekoni üks omanikest põhjendas aretusühistuga liitumisega viibimist sellega, et kui nad 2016. aasta mais farmi Atrialt ostsid, ei teadnud nad seakasvatusest suurt midagi. Seepärast läksid esimesed kuud farmiga tutvumisele. Kuus kuud hiljem ehk 2016. aasta novembri algul võeti farmi tööle uus juhataja.

16. novembril esitas Linnamäe Peekon avalduse jõudluskontrolliga liitumiseks ja tõusigade aretusühistu liikmeks saamiseks. 22. novembril sõlmitigi leping.

Ajastus oli perfektne, sest kui Linnamäe Peekon poleks jõudluskontrollis olnud, poleks nad riigilt toetust saanud. Saarevälja sõnul oli ajastus puhas juhus, sest ühistuga liitumise soov oli neil tegelikult juba mais, kuid erinevad asjatoimetused võtsidki pool aastat aega.

Teiste seas riigilt umbes 55 000 eurot seakasvatustoetust saanud suurärimees Oleg Gross ütles, et kui oleks tema teha, siis ei laseks ta riigil üldse toetusi maksta. «Las turg ise reguleerib end,» rääkis ta. «Aga see raha oli abiks ikka. Ega seakasvatus kerge ala pole. Meil on nina siiani vaid õrnalt vee peal.»

Täpsustus

Eilses Postimehe artiklis «Korruptsioon või geniaalne äritehing?» oli sisuline ebatäpsus, nagu makstuks seakasvatajatele toetusi farmides olnud nooremiste pealt. Eesti Tõusigade Aretusühistu teatel maksti toetusi siiski kõigi emiste pealt, mistõttu jäi vale mulje, nagu teeninuks Linnamäe Peekon tänu oma tõukarjas fikseeritud ebatavaliselt kõrge, 80-protsendilise nooremiste osakaalu tõttu teistest rohkem kasu. Linnamäe Peekoni toonane tõukari oli ebatavaline seetõttu, et seakasvatajad ise loevad elujõuliseks tõukarjaks proportsioonis 80 protsenti vanu, poegivaid emiseid ja 20 protsenti noori emiseid. PM