/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/05/10/576728t1h7fdb.jpg)
Kui Eesti inimestelt küsitakse nende enda alkoholitarbimise kohta, vastab ainult kaks kuni neli protsenti, et nad joovad palju. Kui küsitakse, kas Eestis tuleks alkoholitarbimist vähendada, vastab valdav osa inimestest, et tuleks küll.
Juhtkiri: kes peaks vähem jooma?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõlgime selle arusaadavasse keelde: keegi teine peaks edaspidi vähem jooma. Kes siis? 15 protsenti inimestest ütleb, et nad niigi ei joo üldse. Järelikult pole meil mõtet enam nende peale loota, kui vaatame ringi, kes ja kus vähem juua võiks – nullist vähem alkoholi tarvitada pole lihtsalt kuidagi võimalik. 56 protsenti hindavad oma alkoholitarbimist väheseks ja 26 protsenti mõõdukaks. Üsna samasugused on olnud inimeste hinnangud vähemalt 2007. aastast alates.
Kindlasti pöörduvad nüüd süüdistavad pilgud nende 2–4 protsendi poole, kes on julgenud küsitlejatele öelda, et nemad joovad palju. Ent mõelgem nüüd rahulikult.
Isegi kõige sügavamas viinalõksus alkohoolikud on inimesed ja inimvõimetel on piirid. Kui kaks protsenti jooks meie kõigi ülejäänute eest, siis peaksid nad iga jumala päev kurgust alla kallama 3,3 liitrit viina. Isegi kui me jagame selle arvu kahe või neljaga ja jätame enda arvates vähese või mõõduka viinaisuga 80 protsendile inimestele mõned pitsid, oleks kahe protsendi jaoks tegu siiski selgelt igapäevase mänguga elu ja surma piiril. Kes ikkagi joob ära meie viina, õlle ja veini?
Kui kolm neljandikku Eesti inimestest tõesti tahab, et meil tarvitataks vähem alkoholi, siis tuleb tulevast vähem joojat otsides vaadata peeglisse. Võib-olla polegi arvamus, et «mina ise joon vähe või mõõdukalt» päris õige?
Joomisele on pidurit tõmmanud majanduslangus ja alkoholiaktsiisi tõstmine. Keskmine alkoholitarbimine oli Eestis kõige kõrgem 2007. aastal ehk nimelt majandusbuumi harjal. Buumi ja masu kirjeldades on tihti kasutatud võrdlust purjusoleku ja pohmelusega. Alkoholi tarvitamise näitajaid vaadates tundub see metafoor väga tabav. Keskmise palga eest saab praegu osta mõnevõrra vähem viina kui neli aastat tagasi. Pealegi on palgasaajaid oluliselt vähem. Tippaegadega võrreldavaks pummeldamiseks pole inimestel lihtsalt raha. Samas tarvitatakse meil alkoholi ikkagi rohkem kui näiteks Rootsis, ehkki jääme ses asjas alla soomlastele.
Kas alkoholi tarvitamise kõver pöördub Eestis taas üles koos majanduskasvuga? Sõltub sellest, mitu pitsi te edaspidi aasta jooksul tõstate, aga ka riigi maksupoliitikal on siin oma roll.