Valus kukkumine: Eesti eurotoetused vähenevad 1,5 miljardi euro võrra

Euroraha suur vool Eestisse väheneb. Foto: PantherMedia / Scanpix

Kuna Eesti on viimased kümme aastat rahastanud märkimisväärse osa riigi investeeringutest ja kuludest Euroopa Liidu toel, soovitab riigikontroll oma auditis teha valitsusel detailne kava valmistumaks eurotoetuste järsuks vähenemiseks.

Riigikontrolli auditi eesmärk oli hinnata, kas riik on teinud ettevalmistusi, et tagada riigi ülesannete täitmine ka Euroopa Liidu toetuste vähenemise korral. Aastal 2021 algaval Euroopa Liidu eelarveperioodil on Eestil kasutada tõenäoliselt märkimisväärselt vähem toetusraha. Eestile eraldatava raha hulk pole veel teada, ent Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise mõju arvestamata kahaneb see rahandusministeeriumi esialgsel hinnangul kuni 40% ehk ca 1,5 miljardi euro võrra.

Auditi käigus ministeeriumide antud hinnangud viitavad, et riik kasutab Euroopa Liidu toetusi ka pikaajaliselt vajalike tegevuste rahastamiseks ning riigil on ülesandeid, mis sõltuvad olulises osas Euroopa Liidu toetustest.

Kui palju ELi raha oleme saanud?

Eesti riik on iseseisvuse taastamisest alates saanud miljardeid eurosid tagastamatut välisabi, mis valdavalt on tulnud Euroopa Liidult. Välistoetused suurenesid oluliselt aastast 2000, mil Eesti sai hakata kasutama Euroopa Liidu kandidaatriigile mõeldud fonde. Liikmesriigina oli Eestil aastatel 2004–2006 kasutada 371 miljonit eurot toetusi. Ajavahemikul 2007–2013 eraldas Euroopa Liit Eestile 3,4 miljardit eurot, millele lisandusid põllumajanduse ja kalandusvaldkonna toetused. Aastatel 2014–2020 toetab Euroopa Liit Eestit 4,4 miljardi euroga. 

Viimase kümne aasta jooksul on keskmiselt ca 11% Eesti riigieelarve kuludest tehtud välistoetuste abiga, peamiselt Euroopa Liidu toel. Välistoetuste osakaal on suur riigi investeeringute puhul,  ulatudes näiteks viimase kümne aasta jooksul keskmiselt pea 50%ni.

Kuna Eesti rahvastik väheneb ja vananeb, riigieelarve kulud on valdavalt broneeritud ning riigitulude kasvu kasutatakse peamiselt suurenevate sotsiaal- ja tervishoiukulude rahastamiseks, vajab riigi arengu rahastamine kahanevate Euroopa Liidu toetuste tingimustes pärast aastat 2020 analüüsimist ja tähelepanu juba praegu.

Rahandusministeerium ei pea vajalikuks koostada eraldi strateegia, millega valmistuda ette Euroopa Liidu toetuste kahanemiseks, sest ministeeriumi kinnitusel lahendatakse toetusraha vähenemisega kaasnevad küsimused ning langetatakse vajalikud otsused riigi finantsjuhtimisprotsesside, sh riigi eelarvestrateegiate koostamise käigus. Riigikontroll nõustub, et peamine pole Euroopa Liidu toetuste vähenemiseks valmistumise vorm, vaid et seda tehtaks sisuliselt, läbimõeldult ning läbipaistvalt. Seetõttu ootab Riigikontroll, et järgmises, aastaid 2019–2022 puudutavas riigi eelarvestrateegias esitaks rahandusministeerium üksikasjaliku selgituse ning aja- ja tegevuskava, kuidas ja milliste protsesside raames Euroopa Liidu toetuste tõenäoliseks vähenemiseks valmistutakse.

Riigi vajadusi, võimalusi ja kuluvalikute alternatiive kahanevate välistoetuste korral tuleb analüüsida ning käsitleda terviklikult ja arusaadavalt. Laiapõhjalisemaks prioriteetide seadmiseks tuleks Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi planeerimisse kaasata ka Riigikogu. 

90% praegu ELi toel rahastatavatest tegevustest on ministeeriumide hinnangul vajalikud ka pärast aastat 2020. Riigil on ülesandeid ja tegevusi, mille rahastamiseks on riigi omatulude asemel kasutatud osaliselt ELi toetusraha. Üheks näiteks on riigi teedevõrgu arendamine, mida finantseeritakse aastatel 2014–2020 ca 36% ulatuses ELi toel. Samuti on peamiselt ELi toetustest rahastatud töövõimereformi elluviimist ning finantseeritakse mitmete tööturuteenuste pakkumist. Ettevõtluse ja regionaalarengu rahaline toetamine toimub ca 85–90% ulatuses ELi fondidest.

ELi toetuste vähenemise korral loodavad ministeeriumid, et vajalikud tegevused viiakse ellu riigi muudest tuludest. Tegevusi, millega jätkamist ministeeriumid ka järgmisel ELi eelarveperioodil vajalikuks peavad, rahastatakse praegusel perioodil ELi toetustest 3 miljardi euro ulatuses.

Riigikontrolli soovitused rahandusministrile:

• Esitada riigi eelarvestrateegia aastateks 2019–2022 osana üksikasjalik teave, milliste finantsjuhtimisprotsesside ja -reformide raames ning kuidas valmistutakse ELi toetuste tõenäoliseks vähenemiseks järgmisel ELi eelarveperioodil.
• Esitada riigi eelarvestrateegia aastateks 2019–2022 osana analüüs, milline on ELi toetuste osakaal erinevate riigi ülesannete ja (tegevus/tulemus)valdkondade rahastamisel käesoleval ELi eelarveperioodil ning kuidas kavandatakse vajalike tegevuste rahastamine tulevikus, kui ELi toetused vähenevad.
• Esitada riigi eelarvestrateegia aastateks 2019–2022 osana järgmise ELi eelarveperioodi toetuste kavandamise prognoositav aja- ja tegevuskava, sh millised olulisemad otsused tuleb teha ning kes ja ligikaudu millal peaks need planeerimisprotsessis tegema.
• Vaadata koostöös teiste ministritega üle võimalused kiirendada ELi käimasoleva eelarveperioodi toetuste kasutamise tulemuste hindamist, alustada esimesel võimalusel asjakohaste (valdkondlike) arengukavade uuendamise/väljatöötamisega ning leppida kokku arengukavade uuendamise protsess.

Rahandusministri ja riigihalduse ministri vastus:

Rahandusministeeriumi esialgsel hinnangul on praeguse seisuga ca 150 miljonit eurot aastas ehk ca 1,5% riigieelarve mahust n-ö püsikulude (sotsiaalteenused vms) maht, mida ELi käimasoleval eelarveperioodil rahastatakse ELi toel ja mille rahastamine peab eeldatavasti jätkuma ka edaspidi.

Rahandusministeerium on seisukohal, et ministeeriumid ja teised ELi raha kasutajad ei saa automaatselt eeldada ühegi kulu jätkumist või asendamist riigisiseste vahenditega pärast ELi eelarveperioodi 2014–2020 lõppu 2023. aastal. Ministeerium ei jaga ka intervjuude käigus valitsemisalade väljendatud valdavat seisukohta, et järgmise ELi eelarveperioodi kavandamisega on sisulisemalt ja põhjalikumalt otstarbekas alustada siis, kui on teada Eestile või pigem valitsemisalale eraldatav toetussumma.

Ministeerium ei poolda lähenemist, et esmalt tuleb ELi toetusraha jaotada ministeeriumide vahel ja alles seejärel hinnata olemasoleva summa raames valdkonna vajadusi.

Rahandusministeeriumi eestvedamisel on alustatud mitmete süsteemsete tegevustega, mis on pikaajalise vaatega ja olulised just välisraha vähenemise ehk n-ö väljumisstrateegia kontekstis. Näiteks tekkepõhisele eelarvele üleminek aastal 2017 ning 2020. aastast tegevuspõhisele eelarvestamisele ülemineku ettevalmistused.

Riigi ülesannete rahastamise jätkusuutlikkuse küsimusi käsitletakse iga riigi eelarvestrateegia ja eelarve koostamise protsessis. Samuti on ministeerium hakanud olulise uuendusena kasutama riigieelarve protsessis tõhustamiskavu (spending review) jms.

Vastuseks riigikontrolli soovitustele kajastab rahandusministeerium nimetatud protsesse, haakuvaid reforme ning muu hulgas järgmise ELi eelarveperioodiks valmistumise aja- ja tegevuskava riigi eelarvestrateegias 2019–2022. Samuti tuuakse selgemini välja ELi toetuste osakaal valdkondade rahastamisel.

ELi toetuste kasutamise olulisemate hindamiste varasemaks toomise kohta märgib ministeerium, et struktuuriraha rakendamine on alles hiljuti kasvanud täiemahuliseks, mistõttu on arvestatav ja kvaliteetne seireinfo alles kujunemas. Seetõttu pole muu hulgas struktuuriraha kasutamise ulatuslik ja varasem vahehindamine otstarbekas just info kvaliteedi ja ulatuse mõttes, kuivõrd vahehindamisel on oluline väljundite kõrval hinnata ka juba tulemusi ja võimaluse korral ka esialgset mõju. Küll aga tehakse juba jooksvalt väiksemaid valdkondlikke hindamisi ja analüüse, mille põhjal tegevusi ja rõhuasetusi muudetakse.