Kino inimeste arvel – uus seadus võtab meelelahutuse nimel inimestelt privaatsuse (6)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus seaduseelnõu vähendab tavaliste inimeste privaatsust.
Uus seaduseelnõu vähendab tavaliste inimeste privaatsust. Foto: PantherMedia/Scanpix

Uue seaduseelnõuga antakse kunsti ja kirjanduse tähe all sisuliselt vabad võimalused kujutada avalikes teabevahendites ka avalikus elus mittefigureerivad isikuid, kellel puuduvad privaatsusõiguse kaitseks tõhusad võimalused.

Põhiseadus sätestab inimeste eraelu ja privaatsuse kaitse, mis annab igaühele õiguse otsustada, kas ja millisel määral tema nime, kujutist ja teisi isikuandmeid teiste isikute poolt kasutatakse. Tõsi, see õigus ei ole absoluutne, kuna avalikud huvid ja teiste isikute õigused võivad tingida privaatsusõiguse riiveid, mida isik peab taluma.

Üheks isiku privaatsusõigusele vastukaaluks esinevaks seadusega kaitstuks hüveks on sõnavabadus, millega on lahutamatult seotud meediavabadus.

Tihti taandatakse privaatsusõigust sõna- ja meediavabaduse elluviimiseks ajakirjanduse kaudu, mille sisuks on arusaam, et isik peab taluma endaga seotud info kajastamist meedias kui ta on avaliku elu tegelane või sattunud meedia huviorbiiti aktuaalse päevakajalise teo või sündmuse tõttu. Avaliku elu tegelaseks võib saada ka eesmärgistatud tegevuse tulemusel, nt astudes teadlikult ja korduvalt üles avalikus debatis või eksponeerides end pidevalt sooviga saavutada (vähemalt) 15 minutit kuulsust. Kõigil nendel juhtudel peab järgima ka proportsionaalsuse printsiipi ja arvestama, et isiku õigused ei saaks meediavabaduse tähe all ülemäära kahjustatud.

Tänaseni on õiguses ja kohtupraktikas valitsenud lähenemine, et inimese nõusolekuta temaga seotud andmete (eriti eraeluliste andmete) avaldamine kirjanduslikes, audiovisuaalsetes ja muudes allikates väljaspool eelkirjeldatud piire pole lubatud. Ka Riigikohus on ühe eluloolise väljaande osas nõustunud alama astma kohtute seisukohaga, et sellel puudus uudisväärtus, mistõttu ei olnud tegemist andmete avaldamisega seadusega erandkorras lubatud ajakirjanduslikul eesmärgil.

Öeldakse, et magaja pattu ei tee. Nii on ka avalikkuse orbiidilt eemale hoidnud isikutel olnud võimalik vältida, et neid kujutatakse ilma nende nõusolekuta päevameedias, filmides, raamatutes või muudes avalikkusele kättesaadavates teostes.

Olukord muutub

Nüüd on aga olukord muutumas. 24. novembril saatis justiitsminister kooskõlastusringile uue isikuandmete kaitse seaduse eelnõu, millega tutvustatakse seni tundmatut nõusoleku nõude erandit – isikuandmete töötlemine kunstilise ja kirjandusliku eneseväljenduse tarbeks.

Eelnõu kohaselt võibki andmesubjekti (isiku) isikuandmeid töödelda ilma tema nõusolekuta kunstilise ja kirjandusliku eneseväljenduse eesmärgil. Töötlemine tähendab ka avaldamist.

Eelnõu vormis seaduse vastuvõtmisel peavad kõik, sõltumata oma staatusest ja ka osalemisest üldist huvi pakkuvates sündmustes, arvestama, et nende sattumine eluloo või muu raamatu, filmi, näidendi või mistahes kunstiteose keskmesse ei sõltu enam nende tahtest.

Kui teie endine abikaasa peaks leidma, et tal on olnud nii kirev elu, mis kannaks välja lausa avalikud memuaarid, võite leida end peatükist „Abikaasa nr 3“, millest ühtlasi saate teada, miks teie abielu tegelikult purunes. Kui keegi kunstnik otsustab, et patt on jätta teid maalimata või voolimata, sest teie näo- või kehajooned on jumalikud, võite olla sunnitud sellega leppima. Ka filmidesse ei pea enam ilmtingimata taustanäitlejad värbama ja neid tasustama. Nüüd piisab, kui panna kaamera avalikus ruumis üles ja anda ümbruskonnas olevatele inimestele teada, et valmimas on filmikunsti tippteos.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on eriregulatsioon vajalik, kuivõrd üha enam leiab erinevates kohtuasjades vaidlustamist isikuandmete avalikustamise õiguspärasus nii kinokunstis kui ka kirjanduses. Seega peaks eelnõu autorite arvates uus regulatsioon hoidma ära olukorra, kus isik on oma isikuandmete töötlemiseks kunstilisel eesmärgil andnud nõusoleku, kuid hiljem võtab vastava nõusoleku tagasi, mille tulemusel kahjustatakse teoste autorite sõna- ja teabevabaduse olemust.

Paraku hõlmab eelnõus kasutatud sõnastus mistahes kunstilisel või kirjanduslikul eesmärgil andmesubjekti nõusolekuta avalikustatud isikuandmeid, mitte üksnes olukorda, kus varem antud nõusolek võetakse tagasi. Seega kaaluks kirjandusliku või kunstilise teose autori väljendusvabadus justkui alati üles andmesubjekti huvi oma õiguste kaitse vastu.

Eelnõu tekst nõuab muutuseid

Hoidmaks ära olukorda, kus andmesubjekt võtab tagasi varasemalt teose autorile antud nõusoleku oma eraeluliste andmete või kujutise avaldamiseks, oleks põhjendatud sätestada eritingimused, millistel juhtudel ei ole andmesubjektil õigust nõusoleku tagasivõtmisele. Eritingimuste sätestamise korral oleksid võrdselt tagatud nii andmesubjekti huvi oma isikuõiguste kaitsmise vastu kui ka andmetöötleja väljendusvabadus.

Eelnõu teksti on küll lisatud reegel, et kirjanduslikul ja kunstilisel eesmärgil toimuv andmetöötlus ei tohi ülemäära kahjustada isiku õigusi, kuid selle elluviimine on problemaatiline samadel põhjustel, miks täna leiab aset sedavõrd palju meediast alguse saanud kohtuvaidlusi. Nimelt jäetakse sellise lahenduse juures õigust otsima just inimene, kes peab ise astuma aktiivseid samme oma õiguste rikkumise lõpetamiseks, sh pöörduma hagiga kohtu poole. Võttes arvesse, et kohtute väljamõistetavad hüvitised selliste rikkumiste eest on jätkuvalt tagasihoidlikud, jättes isegi formaalselt õiguse saanud inimese kanda hulga vaeva ja kulutusi advokaatidele, puuduvad isikutel oma õiguste reaalseks kaitseks tõhusad võimalused.

Kui enne tuli sellise olukorraga leppida avaliku elu tegelastel ja muudel päevameedia huviorbiiti sattunud isikutel, siis uue seaduseelnõuga selliste isikute ring kahetsusväärselt laieneb. Jääb üksnes loota, et edasises eelnõu menetluses vastavad sätted kaotatakse.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles