ÜPP on juba minevikus korduvalt teinud läbi terve rida reforme, näidates pidevalt üles kohanemisvõimet ja paindlikkust. Seekordne areng saab olema tagasihoidlikum, kui varasemad. See on kantud ideest, et ELi põllumajandus vajab kindlust seadusandliku keskkonna suhtes, kus ta tegutseb.
On üsna selge, et ELi eelarve seisab silmitsi terve rea uute väljakutsetega, mistõttu tuleb nendesse valdkondadesse panustada ka senisest rohkem raha, ja selle aspektile juhib tähelepanu ka tänane Komisjoni teatis.
Ka teadvustatakse teatises keskkonna- ja kliimameetmete ambitsioonide kõrget taset, mida ÜPP peab olema võimeline tulevikus täitma, kuid need on avalikud hüved, millest saavad kasu kõik kodanikud. Ka peame me tulevikus tagama, et ELi põllumajanduspoliitika suudaks tagada maksimaalse lisandväärtuse ja on tulemustepõhine.
Kuidas täpselt hakkab ELi põllumajanduspoliitika rahastamine välja nägema, selgub uue eelarveperioodi läbirääkimiste käigus ja selles osas saame me selgust alles 2018. aasta jooksul.
INFOKAST: Mis on ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP)?
Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) alus põhineb kuue Euroopa Majandusühenduse asutajariigi keeldumisel aktsepteerida vabakaubandussüsteemi, mis oleks kaasa toonud nende riikide põllumajandusettevõtjate sissetulekutoetuste vähenemise. Seepärast otsustas Euroopa Majandusühendus 1955. aastal integreerida põllumajanduse ühisturu süsteemi.
Põllumajandussektori toetamiseks loodi kombinatsioon erireeglitest ja üldistest ühisturu printsiipidest, mis on rakendunud ka kõikidele teistele hiljem Euroopa Liiduga liitunud riikidele.
Ühine põllumajanduspoliitika on üks kesksemaid Euroopa Liidu poliitikaid. Erinevalt muudest sektoritest, mille kulud kaetakse liikmesriikide riiklikest eelarvetest (näiteks haridus, tervishoid, kaitsepoliitika, transport ja sotsiaalkindlustus), langetatakse põllumajanduspoliitika kulutuste puhul otsused ühenduse tasandil ning selleks eraldatakse vajalik eelarve.
Ühine põllumajanduspoliitika jaguneb oma meetmetelt I ja II samba toetusteks. I sammas puudutab otsetoetusi ja turukorraldusmeetmeid, II sammas aga maaelu arengut, mida Eesti tasandil on juhitud Maaelu Arengukavaga (MAK). Kahe samba toetustele lisanduvad veel siseriiklikud toetused.
Allikas: maaeluministeerium