POSTIMEHE INTERVJUU Riiklik lepitaja pärast Rakvere lihatööstuses käiku: töötajad olid kuidagi kurvad ja pessimistlikud

Riiklik lepitaja Meelis Virkebau Rakvere lihatööstuses. Foto: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA

Lõppeva nädala neljapäeval toimus HKScani Rakvere lihatööstuses esimene ettevõtte juhtkonna ja palgatõusu soovivate tapamaja liinitööliste ühine kohtumine, kus osales ka riiklik lepitaja Meelis Virkebau. Palgateemani esialgu ei jõutud, kuna Virkebau hinnangul tuleb tegeleda hoopis usalduse taastamisega kahe osapoole vahel.

Järgneb Postimehe intervjuu riikliku lepitaja Meelis Virkebauga.

Millele neljapäevane kohtumine täpsemalt keskendus?

Minu jaoks keskendu sellele, et töötuli osapoolte vahel hakkaks lõpuks ometi jää sulama. Ma palusin kohe ka koosoleku alguses, et osapooled oleks võimalikult avatud. Ükskõik, kes seal kohal oli, et kellelegi ei jääks midagi sisse kriipima, et kõik ka välja öeldaks.

Minu veendumuse kohaselt on palgaküsimus - mis on ka igal pool üleval -, ma kahtlustan, et selle põhjuseks on kriisis töösuhted tööandja ja töövõtja vahel.

Eilse kohtumise mõte oli ka, et hakkaks taastuma usaldus juhtide ja töötajate vahel. Ma rõhutasin seal mitu korda, et nad ei ole mitte ainult töötüli osapooled, vaid ma tahan, et nad oleksid partnerid või nagu Euroopas öeldakse ilusti - sotsiaalpartnerid. Nad tegelikult peaksid olema partnerid.

Ma ütlesin ka mitu korda välja, et ma pean oma eesmärgiks seda, et sära töötajate silmis taastuks. Kui see sära tagasi tuleb, siis võidavad sellest kõik - on töötajad rahul, tahavad tööl olla, tööd teha ja kindlasti läheb siis ka ettevõttel paremini kui kunagi varem.

Teie olete selles protsessis kõrvalseisja. Kui te ütlete, et probleem on laiem kui ainult see palgatüli, milles see nö kriis teie hinnangul väljendub?

Minu arust on saanud kriis sellest alguse, et ettevõttes on olnud korraldamata normaalne töötajate informeerimine ja seda juba pikki aastaid.

Eile tuli ka see välja, et kui personalijuht ütles, et kui te pole olnud millegagi rahul või kui te oma otsese ülemusega pole rahul, teil on alati olnud võimalus panna ettevõtte töötajate postkasti kas anonüümne või nimeline märkus, siis üks töötajate esindaja, kes oli töötanud üle 20 aasta ettevõttes, vastas, et «me pole sellest postkastist kuulnudki», siis on asi informeerimisega halb.

Samas, kui vaadata nüüd tuleviku poolt, siis mul on heameel, et ettevõtte juhatuse esimees Anne Mere on kindlalt välja lubanud, et hakatakse informeerima perioodiliselt, vähemalt kolm korda aastas töötajaid sellest, mis ettevõttes toimub, mis on plaanis, kuidas ettevõttel üldse läheb, jne. Aga see on tulevik. Mina saan töötajatest aru, et seda asja pole seni toimunud. See on suur puudujääk.

Kas teie hinnangul saaks HKScani juhtkond lisaks selle perioodilisele informeerimisele midagi veel ette võtta, et olukorda parandada?

Kui on midagi väga olulist inimestele teada anda, siis tuleb seda teha võimalikult kiiresti. Kui on mingisuguseid muutusi juhtkonnas - kas läheb halvemini, tuleb inimesi koondada, midagi seletada enne - , praegu ma spekuleerin, muidugi. Kui on olulised momendid ettevõtte jaoks - et inimesed ei loeks seda pressist, vaid kuuleks seda oma ettevõtte juhtide käest.

Kas ma sain teie jutust õigesti aru, et seal on ka probleem sellega, et tapaliini töötajad ei ole rahul oma otsese ülemusega?

Varem oli rahulolematus suurem, aga neljapäeval väljendati, et see ei ole nii suur küsimus. Aga ma näen, et seal on keskastme juhtimisel tehtud vigu. See tähendab, et keskastme juhtidega tuleb teha rohkem tööd, kui seni on tehtud.

Kui üks ütleb 50 ja teine ütleb null, siis need pole läbirääkimised. Need on oma seisukohtade teada andmine. Nii palju, kui mina oma pika elu jooksul olen aru saanud, siis läbirääkimised on ikkagi kompromisside tegemise kunst. Kompromissid, milles mõlemad konflikti osapooled peaksid end parimal juhul võitjana tundma.

Mis puudutab otseseid ülemusi, siis töötajad peaks alati julgema minna selle inimese juurde - kui on midagi viltu - ja teine pool ka, töötajad peaksid nägema, et nende otsene juht kaitseb jõuliselt nende huve, on nende eest väljas. Siis on kahepoolne austus.

Aga praegu töötajad tunnevad, et nende otsene juht ei ole nende huvide eest väljas?

Jah, peaks olema rohkem, just. Siin on ka pressis olnud selliseid halbu väljaütlemisi, mingist lehest ma lugesin töötajate väiteid, et ülemus näieks ütles, et töötajatel pole sõnaõigust. Ma olen ise olnud üle 20 aasta tööstuses ja ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi nii ütleks - et töötajal pole sõnaõigust.

See on selge märk kriisist?

Just. Ma saan aru, et selline suhtlusviis on päris pikka aega vindunud ja selle kõrvalt tulevad kõik muud asjad nüüd välja. Kas või see palganõue - mina ei oska öelda, kas see 9 kuu keskmine brutopalk seal tapaliinil, mis on 921 eurot, kas see on suur või väike. Orjatöö see kindlasti ei ole.

Ta on natuke väiksem, kui Eesti toiduainetööstuse keskmine brutotöötasu, mis oli 1071 eurot selle aasta teises kvartalis näiteks.  Või töötlevas tööstuses, kus see oli 1200 eurot. Ma tean väga paljusid ettevõtteid, kes selle 921-ni ei küündi. Mina ei taha siin kohtunik olla, on see õiglane või ei ole, aga selles ma olen veendunud, et see ei ole orjatöö.

Ja see pole ka tõsi, et kümme aastat pole ettevõttes palk tõusnud. Ma ei tea, kes selle välja paiskas, aga ma usun juhtkonna poolt esitatud andmeid, et viimasel kolmel aastal on brutokuupalk tõusnud keskmiselt 5,8 protsenti aastas. Mul ei ole ühtegi põhjust selles kahelda.

Ma tahtsingi selle palgateema juurde tulla, küsida kinnitust selle 6-protsendilisele palgatõusule aastas.

5,8 protsenti. Ma ütlen selle juurde muidugi ka, et see on tapaliini 25 töötaja keskmine brutokuupalk. Kindlasti on neid, kes on saanud vähem ja see kasv ei pruugi olla selline mõne töötaja jaoks, teiste jaoks on see kasv olnud rohkem.

Ma saan aru, et teile on ka mingisugused palgaandmed esitatud.

Seesama ongi - üheksa kuu keskmine brutotöötasu, 921 eurot.

Seega seda te kinnitada või ümber lükata ei saa, et kas seal on näiteks kas või üks töötaja, kellel kümme aastat pole palka tõstetud?

Nii neljapäevasel koosolekul kui ka varem on mulle väidetud kindlalt, et sellist inimest pole olemas, kellel pole kümme aastat brutokuupalk suurenenud.

Ma saan aru, et palgateema neljapäeval jutuks ei olnud?

Mul ei olnud mõtet seda teemat lauale tuua, mingit oma pakkumist teha, sest see oleks olnud tühjale saalile. Siiamaani on toimunu jaoks kaks nö päriskoosolekut, mis on ka protokollitud: üks oktoobris, teine 6. novembril.

Minu jaoks ei ole need veel päris läbirääkimised, sellepärast, et nendel koosolekutel on jäänud kõlama töötajate nõue tõsta põhitöötasu 50 protsenti ja tööandja pool on jälle öelnud, et vastavalt Fontese toiduainetööstuse töötasu uuringule, on tapamajas palgad veel konkurentsivõimelised ja seetõttu on nendepoolne pakkumine: töötasu tõus null.

Kui üks ütleb 50 ja teine ütleb null, siis need pole läbirääkimised. Need on oma seisukohtade teada andmine. Nii palju, kui mina oma pika elu jooksul olen aru saanud, siis läbirääkimised on ikkagi kompromisside tegemise kunst. Kompromissid, milles mõlemad konflikti osapooled peaksid end parimal juhul võitjana tundma. See protsess ei ole täna veel peale hakanud, kahjuks.

Kuidas te hindate, kas sel protsessil on üldse potentsiaali jõuda sellesse faasi, et nad muutuks tõelisteks läbirääkimisteks?

Jah, ma usun seda. Kui ma lõpetasin neljapäevase üle kahe tunni kestnud koosoleku, siis ma küsisin, et  mis te arvate, kas see esimene lepituskoosolek oli vajalik või aja raiskamine, siis mõlemad osapooled pidasid seda vajalikuks. Ma küsisin seda mõlema poole käest eraldi.

Teiseks küsisin ma mõlema osapoole käest, kas nende arvates on õige minna lepitusmenetlusega edasi, ja ma sain mõlemalt poolelt jaatava vastuse.

Samas pärast seda kohtumist ütles ametiühingu usaldusisik Virumaa Teatajale märksa pessimistlikumas noodis, et tema lahendust ei näe.

Jah, lugesin ka.

See läheb teie jutuga vastuollu. Mis võis teda ajendada sellist väidet ütlema?

Neljapäeval oli meil koosolekul kaks töötajate esindajat ja nad tundusid mulle ka kuidagi kurvad ja pessimistlikumad olevat. Ma ütleks jälle seda, et kui töösuhted on olnud pikka aega kriisis, siis kogu usalduse taastamist ei ole võimalik ühe või kahe kohtumise järel saavutada. See on päris kindel. Aga ma olen päris kindel, et see jää hakkas neljapäeval sulama. Ilma sellise alguseta oleks väga raske edasi minna.

Saan ma õigesti aru, et neljapäevasel kohtumisel osales kaks ametiühingu esindajat ja neli tööandja esindajat?

Täpselt.

Kui tavaline see on, et tööandja on märksa suurema koosseisuga esindatud kui ametiühing?

See on ebatavaline. Ma palusin mõlemal osapoolel saata oma läbirääkimiste delegatsiooni nimed. Kuna minu poolt ei olnud kellelegi piirangut, kas üks, kaks, neli või viis, siis mõlemad osapooled saatsid oma esindajate nimekirja.

Tööandjad saatsid neli esindajat ja kui ma nägin, et ametiühingud saatsid kaks esindajat ette, siis ma helistasin kohe lihakombinaadi ametiühingu usaldusisikule Andrus Saaremägile ja palusin mõelda, ütlesin, et mul oleks hea meel, kui neil oleks neli osalejat.

Kui mulle tuli lihakombinaadist 18. oktoobril avaldus töötüli alustamiseks, siis sellel avaldusel oli nelja töötaja esindaja allkirjad. Mul oleks olnud väga hea  meel neid kõiki näha, aga kui töötajate esindaja ütleb mulle, et neil on kahest küll, siis selles osas ei ole mul õigust määrata delegatsiooni liikmete arvu, kui töötajate esindaja arvas just niimoodi.

Kui te ütlete, et olete veel lootusrikas selle lõpptulemuse osas, siis kaua see protsess teie hinnangul veel aega võiks võtta?

Ma pakkusin osapooltele välja, et järgmine lepituskoosolek toimub kahe nädala pärast, aga kuupäev ei ole veel paigas. See saab paika algava nädala teisipäeva õhtuks. Kui asi läheb edasi positiivselt, siis on vähemalt kaks lepituskoosolekut ehk ca 30 päeva.

Teine pool on muidugi see, et kui võtta negatiivne stsenaarium - kui ma näen, et läbirääkimised poolte vahel peale ei hakkagi, kui ka kuu aja pärast on veel niimoodi, et töötajad ütlevad, et põhipalk peab tõusma 50 protsenti ja tööandja ütleb null -, siis ma lõpetan selle töötüli menetluse ära.

Mida see tähendab?

Seda ütlesin ma ka neljapäeva välja. Nii kaua, kui töötüli menetlus käib, on tööandjal keelatud korraldada töösulgu ehk tootmist kinni panna mingiks ajaks, ja töötajatel pole õigust korraldada streiki. See päev, kui ma otsustan selle menetluse lõpetada, on töötajad vabad korraldama streiki.

Ja kui tõenäoliseks te peate seda, et uus streik tuleb?

Mina lähen praegu edasi läbirääkimistega. Just sellepärast, et ma usun, et seda konflikti on võimalik lahendada. Täna ma tahan küll uskuda, et me suudame selle lahendada positiivselt ja toome töötajate silmadesse sära tagasi.

Kuupäeva täpsustamise mõttes, see 30 päeva hakkas lugema siis neljapäevast peale või mõnest varasemast kuupäevast?

Ma ütlesin seda sellel kaalutlusel, et kui meil teine lepituskoosolek toimub ülejärgmise nädala teises pooles, siis seal ma käin välja need ettepanekud, mida olen vahepeal välja mõelnud. Ja kui see teine lepituskoosolek on lõppenud, siis järgmine oleks samuti sellest ülejärgmisel nädalal. Sealt tulebki neli nädalat kokku. Päris iga päev ei ole mõtet neid pidada - kui on koosolek, siis tuleb tulla ka uute ettepanekutega inimeste ette. 

Meil oli näiteks kevadel Narva energeetikute töötüli, seal oli meil kolm lepituskoosolekut, kus olid nii tööandjad kui töövõtjad. Muidugi vahepeal käis väga suur infovahetus. Alles minu kolmas ettepanek oli mõlemale osapoolele sobilik ja kollektiivleping kirjutati alla. See võttis meil aga kokku aega kaks ja pool kuud.