Ministeeriumi sõnul vaidlustab Tallinna Vesi seda mõistet nii uues, monopolide ohjeldamise seaduses kui ka juba eelnevas, Tallinna Vee erastamise aegses seaduses.
«Nii praeguses kui ka tolleaegses regulatsioonis on olnud nõue, et veeteenuse hind peab olema põhjendatud konkreetsete kuludega ja mõistliku marginaaliga. Põhjendamatu tulu teenimine ei olnud enne erastamist, erastamise ajal ega ole ka pärast erastamist olnud seaduslik. Seega on tänane olukord Eesti seaduste järgi kehtinud tegelikult kogu aeg,» selgitas ministeeriumi pressinõunik Gea Otsa.
Ministeerium vastas tema sõnul komisjoni teabenõudele aprillis, kuid antud dokument on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks kuni menetluse lõpuni. Varem Tallinna Vee poolt edastatud info alusel esitas komisjon Eestile teabenõude 22. veebruaril, riik pidi vastama 3. maiks.
Lisaks selgitas Otsa, et 2010. aasta novembris hakkas kehtima seadus, mille kohaselt peavad monopoolsed ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga tegelevad ettevõtted oma rakendatavad hinnad kooskõlastama sõltumatu asutusega ehk konkurentsiametiga. «See seadus ei muutnud aga veeteenuse hinnakujunduse põhimõtteid. Lihtsalt hinnaregulaatori roll läks kohalikult omavalitsuselt, kes sageli tegutsesid huvide konflikti tingimustes, olles samaaegselt ka vee-ettevõtte omanikeringis ja teenides dividenditulu, üle konkurentsiametile,» märkis pressinõunik.
Ehk kui enne pidi vee-ettevõte oma hinnad kooskõlastama omavalitsusega, siis nüüd peab monopoolses seisundis ettevõte saama loa konkurentsiametilt. Muu on ministeeriumi hinnangul kõik sisuliselt sama. Vastava seadusemuudatuse algatas riigikogu. «Tegemist on tunnustatud euroopaliku praktikaga monopolide ohjeldamiseks ja konkurentsivabas situatsioonis tarbijate kaitsmiseks,» ütles Otsa.