Juhtkiri: jõukus üksi ei tee headeks naabriteks

Foto: Urmas Nemvalts

Neid eestimaalasi, kes juhtusid lugema või kuulma Vene peaministri Vladimir Putini mõne nädala eest riigiduuma ees peetud aastakõnet, tabas ilmselt mõningane äratundmine: Vene peaminister teatas, et Venemaa peab jõudma maailma juhtivate majanduste esiviisikusse.

See on siinmail tuttav loosung – meie oma peaministripartei lubas 2007. aasta riigikogu valimiste eel viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka. Seda, ilmselgelt majandusbuumi edust kantud loosungit ei lase rahvasuu Reformierakonnal siiani unustada.

Kuiva statistikat vaadates võiks arvata, et Putinil on Ansipist rohkem õnne ning Venemaa on tõepoolest astumas õnnelikku tulevikku lausa seitsmepenikoormasaabastega. Nii jäi 2009. aastal Venemaa SKT inimese kohta ostujõu pariteedi alusel Eesti omast maha vaid 761 dollariga. See vahe on ekspertide hinnangul ilmselt juba tasa tehtud.

Kuid et Venemaa majanduskasv tuleb endiselt gaasi- ja naftamüügist, siis on see maailmaturu hinnakõikumiste tõttu haavatav. Samas, struktuurseid muutusi pole Venemaa majanduses toimunud, moderniseerimist viiakse läbi vaid kohati ja mitmetel hinnangutel ebapiisavalt, korruptsioon halvendab jätkuvalt ärikliimat ja kahandab investorite usaldust.

See tähendab, et suured erisused Venemaa erinevate piirkondade ja elanikkonna gruppide vahel jäävad püsima. Mõned teooriad ütlevad, et mida jõukam on riik, seda suuremad on seal väljavaated demokraatia arenguks.

Praktikas teame aga ridamisi riike, kus rikkust on küllalt (põhiliselt maavarade tõttu), kuid demokraatiat selle euroopalikus mõistes üldse mitte. Ka Hiina majandusel läheb edukalt, kuid demokraatiat seal niipea tekkivat ei paista.

Nii ei piisa demokraatia tekkeks üksnes majandusedust, selleks on vaja mitme teguri koosmõju. Suur, ebasõbralik ja vaene naaber pole hea, seda teab Eesti hästi. Kuid kui see naaber on suur, ebasõbralik, kuid jõukas – mida see võiks tähendada?

Üldiselt peavad eksperdid Venemaa majanduskasvu tema naaberriikide jaoks positiivseks: mida paremal järjel on rahvas, seda vähem on valitsejatel huvi riidu kiskuda.

Teisalt, nagu juba mainitud, suured regionaalsed erinevused püsivad ning rikas riigikassa võib kasvatada naabri välispoliitilisi ambitsioone. Nii või teisiti, rikas või mitte, on Venemaa siiski Venemaa ning kuni Kreml jätkab oma traditsioonilisel kursil, tuleb meil sellega arvestada.