Egiptlased nõuavad palgatõusu

Foto: Reuters / Scanpix.

Nädalat paar tagasi ütles mulle üks Tahriri väljakul protestiv naine, et Liibüa ülestõus on «saavutanud rohkem» kui Egiptuse oma.

Seda oli kummaline kuulda, kuna Liibüa oli ilmselgelt teel kodusõja suunas. Egiptuses oli aga Hosni Mubaraki kukutamisest möödas juba kaks kuud ning üldiselt usuti, et diktatuur ja korruptsioon on igaveseks seljataga.

See kõik ei tähendanud aga mu vestluskaaslase jaoks midagi. Ta selgitas, et Liibüa liider Muammer Gaddafi jagab rahvale raha, Egiptuses pole aga keegi veel palgakõrgendust kogenud.

Jutuajamine tuletas mulle meelde, et paljud neist miljonitest protestijatest ja kaasaelajatest olid ennekõike tüdinud oma majanduslikest raskustest.

40 protsenti elanikkonnast on vaesed ning Mubaraki viimaste aastate jooksul näis lõhe käputäie rikaste ja ülejäänud rahva vahel üha laienevat.

Valitsuse kinnitused, et majandus kasvas stabiilselt – mis oli tõsi – kõlasid õõnsalt, kuna kontrolli alt väljunud inflatsioon räsis ostujõudu üsna metsikult.

Ametnikud hooplesid finantsdistsipliiniga, edusammudega maksuraha kogumisel ja investeeringute rohkenemisega, kuid ei avaldanud sellega mingit muljet miljonitele raskustes egiptlastele, kes kannatasid viletsa tervishoiu ja haridussüsteemi all.

Nüüd, pärast revolutsiooni, ootab enamik egiptlasi kiiret paranemist sissetulekute vallas.

Tunnet, et kohe peaksid tulema kiired majanduslikud dividendid, õhutavad veelgi enam üles Egiptuse meedia maalitud (ja sageli liialdatud) pildid sellest, kuivõrd hiiglaslikud olid kukutatud režiimi eliidi poolt kokku aetud varandused.

Päris maailmas on lood aga sellised, et majanduskasv peaks prognooside kohaselt langema juuni lõpuks 3 protsendi peale – revolutsioonieelse 6 protsendi juurest – ning eelarvepuudujääk kasvab ilmselt 9 protsendini sisemajanduse kogutoodangust.

Poliitilises keeristormis on räsida saanud nii turism, investeeringud kui eksport. Sellele vaatamata on ajutine valitsus tohutu surve all täita vähemalt mõnedki rahva ootustest.

Möödunud nädalaid on ilmestanud arvukad streigid ja meeleavaldused, palgatõusu ja miinimumpalga kehtestamist nõuavad nii töölised kui riigiametnikud. Ning võimud on lubanud seda asja arutada.

Ühtlasi arutab valitsus võimalusi anda roheline tuli sõltumatute ametiühingute loomisele, vahetamaks välja valitsuse kontrollitud sündikaate, mis Mubaraki päevil üldiselt tööliste eest ei seisnud.

Äriringkonnad võõrastavad selliseid arenguid, kuid siiski oleks tegemist sammuga õiges suunas, kui tööandjad ja ametiühingud saaksid arutada mitte üksnes palkade, vaid ka selle üle, kuidas parandada tootlikkust ja töötingimusi.

Kaduma peavad paljud veidrad tavad, nagu näiteks see, et töötajatel kästakse ametisse astumise päeval lahkumisavaldusele allkiri anda. Kõrgemad palgad ei kestaks aga kaua, kui madala tootlikkusega midagi ette ei võetaks.

Paljud muretsevad, et nüüd kus Egiptus üritab majanduselus uut lehekülge pöörata ja Mubaraki pärandist distantseeruda, võidakse võtta omaks populistlik poliitika ja visata koos vanade pahade kommetega üle parda ka head tavad.

«Ma olen mures, kuna näen märke, et poliitikud annavad järele avalikkuse survele ja ebarealistlikele nõudmistele,» ütleb ökonomist Ahmed Kamaly.

Näitena toob ta selle, et ilmselt hakatakse üle vaatama 2008. aastal Mubaraki ajal kehtestatud kinnisvaramaksu, mis avalikkuse surve tõttu edasi lükati.

Maksu rakendataks vaid enam kui 100 000 dollarit maksvate kinnistute suhtes, mis aga jätab mängust välja valdava enamuse Egiptuse eluasemeid.

Maksma oleksid pidanud vaid rikkad, kellest paljudel on mitu kodu. Sellele vaatamata oli vastuseis meeletult suur – mis omakorda annab tunnistust sellest, kuivõrd vähe egiptlased oma valitsejaid usaldasid.

«Me peaksime vanu vigu vältima,» ütleb Kamaly. «Aga vale on see, kui me tahame kõike otsast alata. Oli ka häid poliitikaid, mis olid mõeldud investeeringute parandamiseks ja ekspordi edendamiseks. Peamine probleem seisnes aga selles, et aruandekohustust polnud ollagi.»
 

Copyright The Financial Times Limited 2011.