/nginx/o/2009/07/23/211550t1hb5d5.jpg)
78-aastane Fang Lianshan küürutab Shanghai uues vanainimestekeskuses praetud loomaliha ja kausitäie riisi kohal.
Hiina vanurid iseseisvuvad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõeldes järele, miks elu 41-aastase poja juures enam ei istunud, ütleb ta: «Põlvkondadevaheline lõhe... Parem teineteisele ruumi teha.»
Omal ajal polnud hiinlastel muud valikut kui koos elada, sest elamispinda nappis. Aga Fang ütleb, et oma rolli mängib tänapäeval ka Lääne mõtteviisi mõju.
«Enamik mu sõpru elab üksi. Nad ei taha enam koos oma lastega elada,» ütleb Fang, kellel on kogukonnakeskuses oma korter.
Majanduskasv, ühe-lapse-poliitika ja hiljutine kinnisvarabuum on pensionäride arvu üles puhunud, tekitades olukorra, kus Hiina üksikud lapsed peavad olema valmis kandma hoolt keskmiselt kuue vanema- ja vanavanema eest.
Läinud neljapäeval avaldatud Hiina rahvaloendus näitas, et üle 60-aastaste hiinlaste arv on kümne aastaga kasvanud 48 miljoni võrra, moodustades üldisest elanikkonnast 13,3 protsenti. Kümnend tagasi oli vanurite osakaal vaid veidi üle 10 protsendi.
Kokku elab Hiinas praeguse seisuga 1,339 miljardit inimest – 5,84 protsenti rohkem kui aastakümne eest.
Shanghai elanikest on üle 60 aasta vanuseid juba viiendik, aastaks 2030 peaks see protsent aga tõusma 29 peale.
Inimesed nagu Fang tähistavad ajaloolise pöörde algust Hiina ühiskonnas, mis puudutab suhtumist vanematesse ja viisi, kuidas pärast tööd aega veedetakse – ning toidavad ühtlasi kiirelt kasvavat nn vanainimeste-äri.
Kinnisvaraarendajad, kindlustusettevõtted ning välis- ja kodumaised investorid on valmis valama kümneid miljardeid jüaane üksnes ühte hoolekandeäri segmenti: eraviisilistesse pensionikompleksidesse, mida kutsutakse «hõbelinnadeks».
Kuna riiklikes vanadekodudes elab praegu vaid 1,3 protsenti vanuritest, tõuseb nõudlus pensionäride eraviisiliseks majutuseks väga kiiresti.
Ajal, mil valitsuse poolt kehtestatud piirangud kinnisvaraarendajaid tuntavalt pitsitama on hakanud – samal ajal, kui kinnisvarabuum rikastab suurlinnade vanureid, kes 1990. aastate erastamise käigus endale korterid said – on tingimused lausinvesteeringuteks küpsed, ütlevad analüütikud.
Oma rolli mängib ka kultuurinihe: vanemate austamise traditsioon ja seisukoht, et neid ei tohiks kunagi üksi jätta, on murenenud niivõrd kiiresti, et tänaseks elavad juba pooled vanainimesed oma lastest eraldi. Ja suurlinnades on see protsent palju kõrgem.
Traditsiooni hukk näib lähenevat niivõrd tempokalt, et Peking kuulutas hiljuti välja uue seaduse: täiskasvanud lapsed on kohustatud oma vanemaid külastama.
Mis aga veelgi üllatavam: paljude vanainimeste jaoks on muutus teretulnud. Uuringufirma Ogilvy küsitluse valguses ütles 26 protsenti vanuritest, et elaksid hea meelega vanadekodus.
Termini «hõbelinn» autor, ärikonsultant Yoko Marikawa ütles, et varasemalt hoidsid investorid vanurite kompleksidest kultuurilistel põhjustel eemale.
«Nüüd, kus suhtumine on muutumas, on hoolekandeäris ruumi väga suurte kasumite jaoks,» ütles Shanghai suurima vanuritekompleksi omanikfirma Cherish Yearni nõukogu esimees Xi Zhiyong.
Cherish Yearn on suhteliselt kallis, kuid pakub see-eest lisaväärtusi nagu spordiklubi, haigla ja isiklikud abilised, kes aitavad korraldada elanike vaba aega, tervise eest hoolitsemist, poeskäimist ja meelelahutust. Xi ütleb, et 85 protsenti kohtadest on välja müüdud.
Ta kurdab vaid, et ametliku poliitika puudumise tõttu on investeerimine mõnevõrra riskantne – kuigi valitsus pidavat igati erainvesteeringuid julgustama.
Aga Xi kavatseb sellele vaatamata hulgaliselt Cherish Yearnse rajada. «Kõige rikkamad on Hiinas vanainimesed,» ütleb ta.
Copyright The Financial Times Limited 2011.