Lugeja küsib: mida teha hullu naabriga?

Hull naaber võib ka teiste kortermaja elanike elu raskeks teha. Foto: SCANPIX

«Mida teha hullu naabriga? Kortermajas korrus allpool elab umbes 90-aastane üksik vanaproua, kellel on viimase aasta jooksul n-ö luulud peal käima hakanud,» kirjutas lugeja.

«Ta süüdistab meid enda kiusamises ja pealtkuulamises, on helistanud selle jutuga ka korteriomanikule (mh väidab, et oleme puurinud kuhugi auke, et teda paremini pealt kuulata saaks). Ise on ta korduvalt tühja koha pealt vastu lage, seinu ja torusid taguma hakanud, ise samal ajal ulgudes ja/või raadio väga kõvaks keerates. Enamasti juhtub see öösel või varahommikul ja kuna meil on väike laps, on see üsna kurnav trall, kuna kõik ärkame kolina ja huilgamise peale üles ja laps, kes on muidu üsna vaikne, hakkab ehmatusest nutma. Kas midagi on sellise vanainimesega üldse võimalik näiteks korteriühistu kaudu ette võtta?» küsis lugeja.

Vastas Eesti Korteriühistute Liit juhatuse liige ja õigusosakonna juhataja Urmas Mardi:

«Mainitud kaasust on inimlikult raske kommenteerida. Ma ei ole arst, kuid kirjeldusest nähtub, et tohtritel oleks põhjust vanaprouaga kohtumiseks. Samuti soovitaks pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole. 

Kindlasti oleks mõistlik teavitada KÜ juhatust ja teemat arutada ka üldkoosolekul. Väga oluline on viisakas toonis suhtlemine ja selgitamine, et meie majas on välja kujunenud ühiselureeglid ja nendest üleminek ei ole teistele omanikele lihtsalt vastuvõetav. Esimene reegel on viisakas suhtlemine ning juhul, kui sellest abi pole, siis kõige äärmuslikumate korrarikkujate puhul on võimalik algatada korteri võõrandamisnõude menetlus, tuginedes korteriomandiseadusele. Kui majas on lärmavad ja laamendavad naabrid, saab sellest samuti kohe kõigi probleem. Kannatab maja sisekliima, kannatavad inimestevahelised suhted. Mida aga paljud lärmajad ei tea, on asjaolu, et korteriomandiseaduses on ka sundvõõrandamise säte, mille eesmärk on vabaneda rahurikkujatest, kes ei austa ühiselu reegleid.»