Eestlased jätavad kasutamata oktoobrist avanenud tuluteenimise võimaluse

Eestis kasvatati suhkrupeeti edukalt juba sada aastat tagasi, kuid nüüd on tava ja masinad kadunud. Foto: PantherMedia / Scanpix

• Investeering suhkrutehasesse on Tartu Milli hinnangul liiga suur, et ära tasuda.
• Meist põhja pool olevad Soome ja Rootsi kasvatavad suhkrupeeti suurtel põldudel.
• Juba Saksa okupatsioni ajal hakati meil siin ja seal suhkrupeeti kasvatama.

Erinevalt naaberriikidest jäävad eestlased ilma tulust, mida saaksime teenida nüüd, mil Euroopa suhkruturu piirangud on kaotatud, sest meil ei suudeta suhkrupeeti töödelda.

1. oktoobril vabanes Euroopa suhkruturg piirangutest, seega võiksid ka eestlased magusa aine tootmisega tulu teenida. Meist põhja pool asuvad Soome ja Rootsi kasvatavad suhkrupeeti kümnetel tuhandetel hektaritel, kuid meie põllumehed ja töösturid pole viimase saja aasta jooksul selle põllukultuuri saladust lahti muukida suutnud. Maaeluministeeriumi andmetel kasvatatakse Eestis suhkrupeeti nii vähe, et see ei kajastu põllukultuuride statistikas.

Suhkruturu avanemine ei ole suutnud sütitada isegi üht Eesti mõjukaimat põllusaaduste töötlejat ja kauplejat Tartu Milli. «Olen suhkrutehastes käinud, kuid investeering sellesse tehnoloogiasse on nii kolossaalselt suur, et me ei lööks konkurentsis läbi,» lausus Tartu Milli juht Uuno Lausing. «Eestis ei ole suhkrutootmist tõenäoliselt põhjusel, et see valdkond on seni olnud väga põhjalikult reguleeritud.»

Peale tööstuse puudumise hoiab põllumeest suhkrupeedi kasvatamisest eemal töömahukus. Põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse liige Vahur Tõnissoo rääkis, et kasvatas ise paarkümmend aastat tagasi suhkrupeeti, mis lõpuks veeti Soome, sest Eestis selle väärindamiseks tehast ei ole.

«Suhkrupeedi kasvatamine on küllaltki töömahukas tegevus, milleks meil viimasel ajal rahvast ka enam liiga palju ei ole,» selgitas Tõnissoo. «Kui Eesti majandus toimiks isoleeritud alal, kus valitseb suhkrudefitsiit, siis oleks küllap mõeldav siia suhkrutehas rajada.»

Praegu leidub vaid ühel Eesti ettevõttel suhkrupeedi töötlemise seadmeid. Kuid ka need seisavad juba aastaid jõude. Kadarbiku talu soetas üheksa aastat tagasi piiritusevabriku, et hakata enda kasvatatud suhkrupeedist tootma kütuselisandiks mõeldud biometanooli. «Praegu tehas seisab, sest Eestis ei kauple ükski kütusekett sellise mootorikütusega,» ütles Kadarbiku talu juht Veiko Pak.

Kadarbiku tootis väikeses koguses bioetanooli ka meditsiiniasutustele, kuid see ei tasunud väikese nõudluse tõttu ära. «Meie tehas saaks aastase nõudluse rahuldamiseks töötada vaid ühe nädala, mis ei tasu käivitamise kulu,» rääkis Pak. «Kavatsesime tehasele tooraine ise kasvatada, kuid turu puudumise tõttu me suhkrupeeti praegu ei kasvata.»

Ligi 1,3 miljonit eurot maksnud tehas kasutaks aastas 20 tonni suhkrupeeti ja 15 tonni mahlapressimise jääke, et toota 5000 liitrit piiritust.

Eestis ainsana biolisandiga mootorikütuse müüki katsetanud Statoil/Circle K tegi seda samal ajal, kui Kadarbiku soetas piiritusvabriku – kuid loobus.

«Kõigi Eesti biokütuse tootjate probleem on olnud, et toodangu kvaliteet ei püsi nii ühtlane kui vaja ja nad ei suuda toota mahus, mida oleks vaja. Samuti kõigub toodangu kogus: kord on, kord ei ole,» põhjendas loobumist Circle K Eesti juht Kai Realo.

Kütusemüügi jaekett pole ka huvitatud peedipiirituse ostmisest fossiilkütuse hulka segamiseks, sest investeering ladustamisvõimalusse ja tehnikasse ei tasu ära. «Ostjaks saab olla vaid rafineerimistehas,» lisas Realo.

Mootorikütuse rafineerimistehast on kavatsenud rajada näiteks Viru Keemia Grupp. «Oleme rafineerimistehase projekti matnud väga sügavale kalevi alla,» ütles VKG juht Ahti Asmann.

Samas peavad maaülikooli teadurid suhkrupeedi kasvatamist Eestis täiesti võimalikuks, sest 1990ndate alguses kasvatati Eestis suhkrupeeti mitmesajal hektaril. Suhkruturu korralduse reformiga olukord muutus ja suhkrupeedi kasvatamine hääbus.

«Peamine raskus nüüd, pärast suhkrukvoodi kaotamist, on hinnata suhkrutehase Eestisse rajamise tasuvust või võimalusi koostööks naabritega,» rääkis maaülikooli vanemteadur Evelin Loit. «Kui maaharimine ja kasvuaja töö on peedikasvatuses teiste kultuuride kasvatamisega sarnane, siis eraldi investeering on vajalik koristustehnikasse.»

Tänu kõrgele energiasisaldusele sobib suhkrupeet Loidi kinnitusel loomasöödaks, aga ei suuda kasvatamise suuremate kulude tõttu konkureerida näiteks maisiga.

Kommentaar

Suhkrust ja bioetanoolist ei piisa

Erkki Mäeorg Foto: Erakogu

Erkki Mäeorg

Eesti Maaülikooli lektor

Peamiste põhjustena, miks Eestis suhkrupeeti ei kasvatata, näen töötlemistehase puudumist ning kasvatustraditsiooni ja -masinate kadumist.

Euroopas on suhkrupeedil suur osakaal bioetanooli tootmises. Potentsiaalselt suure saagikusega lihtsuhkruid sisaldav suhkrupeet sobib selleks palju paremini kui näiteks teravili.

Tulevikus võiks Eestis jälle suhkrupeeti kasvatada, kui toormaterjali väärindataks mitmekesisemalt, kui toota ainult suhkrut või bioetanooli.

Põllumehe jaoks on mingi kultuuri kasvatamise kasuks otsustamisel oluline kriteerium muidugi selle müügihind, mis kujuneb vastavalt töötlemistehase eripärale ja kaugusele.

Naabrid kasvatavad

Suhkrupeedi kasvupind Euroopas hektarites

Suuremad kasvatajad

• Poola 355 000
• Saksamaa 248 000
• Prantsusmaa 177 000

Naaberriikides

• Rootsi 24 000
• Leedu 23 000
• Soome 22 000
• Läti 20 000

Allikas: Evelin Loit

Lisa

Suhkrupeet kui eksootiline maiuspala

Eesti ajalehed kirjeldasid suhkrupeeti kasuliku ja moodsat põllukultuurina juba ligi sada aastat tagasi, kuid viimased uudised räägivad suhkrupeedist kui poekommi asendajast.

Järva Teataja kirjutas 2013. aasta kevadel, kuidas Kareda vallas Müüsleris asuv Rätsepa talu pererahvas küpsetab suhkrupeedist kommi, keedab siirupit ja on valmistanud suhkrutki. «Siin on nii peremehele maitsvaid pruunimaid kui ka mulle meeldivaid pehmemaid,» rääkis perenaine Meeli Seepter ajakirjanikule.

Väikesest nõudlusest suhkrupeedi järele kirjutas 2010. aasta kevadel Maaleht, Kuressaares Seemnepoe OÜd juhtiv Ülo Juulik soovitas suhkrupeedi kasvatamise huvilistel seeme Soomest tuua.

1940. aasta jaanuaris üritas Järva Teataja lugejaid veenda, et suhkrupeedi kasvatamine on Eestis täitsa võimalik. «Meie lõunapoolsete naabrite lätlaste juures on suhkrupeedi kasvatus õige suuresti levinud ja katsed näitavad, et see meilgi võimalik on. Isegi meist põhja pool asuvad soomlased kasvatavad suhkrupeete ja neil on oma suhkru tööstused. Tartu Ülikooli taimebioloogia katsejaamas on tehtud võrdluskatseid suhkrupeedi sortidega aasta kestel,» kirjutas leht, mille andmetel polnud Eestis saadud tulemused naabrite omadest kehvemad.

Suhkrupeedi kasulikkuses üritas vastses vabariigis alustavaid talunikke veenda juba 1920. aasta septembri Sakala, teatades, et juba Saksa okupatsiooni ajal hakati meil siin ja seal suhkrupeeti kasvatama. Põllumeeste seltsi näitus Tallinnas tõendas lehe kinnitusel veenvalt, et suhkrupeet on juba suuremal arvul poolehoidjaid leidnud. «Katsed on näidanud, et suhkrupeet meil Eestis kasvab ja rahuloldavat suhkruprotsenti sisaldab, nii, et julgelt wõime Eesti suhkrutööstuse võimalustest kõneleda. Pealegi on suhkrupeet taim, mis ennast kohaliku kliima oludega wälja arendab. Meie oludele vastab kõige rohkem suhkrupeet, mis wara walmib ja sellega kaswu aeg lühem on.»