/nginx/o/2011/04/28/567163t1h46c6.jpg)
Aprillis olid pensioni II samba reformid tavatult aktiivse tähelepanu all mitmel pool Euroopas. Lisaks astusid mitme Kesk-Euroopa riigi valitsused tugevaid samme II samba seniste põhimõtete muutmiseks.
Mis saab pensionitest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuu algul korraldas Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank konverentsi Londonis, aprilli keskel korraldasid Maailmapank ja NASDAQ OMX Tallinnas arutelu 16 riigi osalusel, kirjutab Tallinna börsi juht Andrus Alber portaalis investmentor.ee
Kriisiaastad viisid paljude riikide valitsused mõttele muuta pensionisüsteeme. I samba osas oli ja on peamiseks sammuks pensioniea tõus. Neid muutusi viivad ellu nii jõukamad Lääne-Euroopa riigid kui ka vaesemad SRÜ riigid. Elanikkonna vananemine ja suurenev surve eelarvetele on kimbutamas kõiki.
II pensionisamba reformid, mis peaks olema pikaajalised, jäid nii mitmeski riigis kriisi ajal poliitiliste ja rahanduslike tõmbetuulte meelevalda ning varasemaid põhimõtteid asuti muutma. Osa riike täpsustas süsteemi toimimist, teised peatasid ajutiselt maksed süsteemi (Eesti) või vähendasid makseid (Läti, Leedu, Rumeenia, Poola), kolmandad aga pöörasid senised põhimõtted sisuliselt pea peale (Ungari).
Maksete lühiajalise peatamise või suisa katkestamise puhul on eri riikide valitsused üsna jõuliselt kasutanud oma retoorikas soovi kaitsta tulevasi pensionäre, kuna fondijuhid ei suutvat raha kasvatada. Loomulikult ei ole fondijuhid patust puhtad ning nii mõnigi neist läks buumiaastail kaasa liigsete riskidega ning selle tulemusena said fondiomanikud kannatada. Samas aga ei soovi riikide valitsused tunnistada, et jõuliste pensionimaksekärbete peapõhjuseks on soovimatus muid kulusid piirata.
Näiteks Ungari eelarve puudujääk aastatel 2002-2006 oli stabiilselt üle 6 protsenti SKTst ja II pensionisambaga seotud kulud moodustasid sellest alla 1 protsendipunkti. Ega ka meie Balti naabrid ei soovinud headel aastatel oma eelarveid ülejääki viia ja olid seetõttu rasketel aastatel sunnitud üsna tugevalt kärpima II samba makseid.
Eesti on käitunud siinkohal kindlasti mõistlikumalt ning maksete peatamise otsusega kaasnenud selge tegevuskava maksete taastamiseks ning võimalusel ka peatatud aja kompenseerimiseks on kiiduväärt. Küsimuseks jääb, kas peatamise otsus oleks Eestis tehtud ka siis, kui me ei oleks soovinud euro kriteeriume 2010. aastal täita.
Üheks huvitavaks teemaks on ka pensionifondide investeeringud. Enamikus riikides on fondidele seatud teatud investeerimispiirangud nii instrumentide kui riikide lõikes. Geograafia mõttes on Euroopas äärmusteks Poola ja Eesti. Poolas peavad pensionifondid investeerima üle 90 protsendi varadest Poola väärtpaberitesse. Eestis piirangud puuduvad ja tulemuseks on see, et pea 99 protsenti varadest on väljaspool Eestit.
Hoolimata tagasilöökidest on siiski paljud riigid ja ka rahvusvahelised institutsioonid nagu Rahvusvaheline valuutafond (IMF) , Maailmapank ja Euroopa Parlament veendunud, et vaid riiklike pensionide najal ei ole pensionisüsteemid jätkusuutlikud.
Kuigi enamuses riikides on olemas täiesti vabatahtlikud III samba fondid, siis kaalub rida riike ikkagi ka poolkohustusliku (alates mingist vanusest) või täiesti kohustusliku II samba sisse viimist.