/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/04/27/566522t1h1610.jpg)
Esmatasandi arstiabi arengut pärsib poliitiline saamatus
Juhtkiri: süsteemne tõbi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile avalikustatud riigikontrolli aruanne lubab perearstisüsteemi kohta teha kaks olulist ja põhimõttelist üldistust. Esiteks: meie perearstide tase on äärmiselt erinev ning erinev on ka patsientide teadlikkus tänapäevasest tervishoiusüsteemist ja usaldus selle suhtes.
Teiseks: riik on pannud perearstidele küll suuri lootusi, kuid perearstinduse korraldamine ja arendus on jäänud riigi tasandile toppama. Perearstisüsteem võib kahe aasta pärast tähistada oma kümnendat sünnipäeva.
Siiski ei ole see pea kümne aasta jooksul pälvinud kõigi patsientide usaldust. Nii kurdavadki perearstid, et on sunnitud patsiendi viimase nõudmisel eriarsti juurde saatma, kuigi selleks vajadus puudub.
Teisalt tuleb auditist välja seegi, et üle 45-aastased perearstid on lausa 62 protsenti patsientidest suunanud põhjendamatult kardioloogi juurde. Nooremate arstide käest on põhjendamatu saatekirja saanud poole vähem patsiente.
Selle vahe põhjuseks peetakse varasemat töökogemust jaoskonnaarstina. Ent kui 14 protsenti erakorralise meditsiini osakonda pöördunud patsientidest on sellised, kellega tegelemine on perearsti töö, kuid patsient ei tea seda või ei soovi perearsti juurde minna, siis tähendab see suurt hulka tegemata teavitustööd, aga ka usaldamatust süsteemi vastu, mis viib tagasi teavitustöö vajalikkuse juurde.
Perearstidele on küll määratud lisatasu kvaliteedi eest, kuid nii väike, et sellest jääb perearstide seltsi hinnangul motiveerimisel väheks. Samas näib, et just kvaliteedi tasustamine võiks olla oluline motivaator nõrgemate perearstide taseme tõstmisel.
Perearstinduse arendamise takerdumine riigi tasandil tuleb aga lugeda poliitiliseks saamatuseks.
Kui maal tegutsev perearst ei saa minna puhkusele või koolitusele, sest asendajat pole võimalik leida; kui 78 omavalitsuses takistab puudulik ühistranspordisüsteem perearsti juurde pääsemist; kui perearst kulutab viiendiku oma tööajast ravimisega mitte seotud tööle – enamikul juhtudel tähendab see puude raskusastme määramise dokumentide ettevalmistamist –, siis see on täiesti lubamatu olukord. Seda enam, et kõik need probleemid on teada juba aastaid.
Paraku kipub tervishoid olema üks neid valdkondi, mis poliitilises tõmbetuules kõige kergemini kõikuma lööb. Ka riigikontroll osutab, et esmatasandi arstiabi arengukavas jäid mitmed mullu ette nähtud tegevused poliitilistel põhjustel, see tähendab valimiste ootuses, tegemata.
Ning võib olla kindel, et riigikontrolli kartus, et perearstisüsteem vajab selle kõige jätkudes varsti ise erakorralist abi, on paraku igati õigustatud.