Egiptuses põrkuvad neil päevil kõikvõimalikud vastandlikud jõud. Läinud nädalal leidsin end ühe Kairo hotelli fuajees lobisemas kandilise habeme ja punnkõhuga fundamentalistist jutlustajaga, kes unistab päevast, mil kõik egiptlannad niqab’e kannavad, kust vaid silmad välja paistavad.
Tema taga lõi aega surnuks kamp päevitusriietes Prantsuse turiste. Kui hotelli trubaduur täiest kõrist «My Way» üles võttis, panin ma ette leida mõni vaiksem koht. Mille peale mu vestluskaaslane nõustuvalt mainis, et salafistina on ta üleüldse muusika, mitte üksnes Frank Sinatra vastu.
Olles veel veidi vestelnud sellest, kuivõrd kasulik on käte maha raiumine ja 7. sajandi islami kommete juurde tagasi pöördumine, hüppas šeik oma autosse ja sõitis kui tubli arvutitehnik tööle tagasi.
Nagu Egiptuse noor liberaalne keskklass on avastamas, ei saabunud president Hosni Mubaraki langemisega vabadus vaid neile.
Nagu üks juhtiv liberaalist poliitik mulle möödunud nädalal tunnistas, ei pannud ta enne revolutsiooni lõppu salafiste praktiliselt tähelegi. Nüüd äkki on kogu meedia neid täis ja nad organiseeruvad poliitiliselt.
Arvatakse, et septembriks plaanitud parlamendivalimistel võivad salafistid saada 5-10 protsenti häältest.
Salafistidest tuntum ja veidi vähem fundamentalistlik Moslemi Vennaskond peaks avalikku arvamust mööda saama vähemalt kolmandiku häältest. Lisame siia veel paar väiksemat islamistlikku parteid ning islami enamus Egiptuse esimeses parlamendis ongi kindlustatud.
«Täiesti võimalik,» ütleb selle väljavaate peale üks Kairos resideeruv Lääne diplomaat.
Eelseisvate valimiste puhul on mängus väga palju, kuna uus parlament saab volitused kirjutada ümber Egiptuse põhiseadus ja kujundada riigi saatust aastakümneteks.
Egiptuse liberaalide olukord on aga üsna hirmuäratav. On ju tegemist maaga, kus 40 protsenti elanikkonnast elab vähem kui 2 dollariga päevas. Ligikaudu 30 miljonit egiptlast on kirjaoskamatud.
Moslemi Vennaskond on kaugelt kõige organiseeritum valitsusväline organisatsioon riigis, liberaalsed jõud on aga killustatud ja korratud.
Seda mõistes oli enamik liberaale põhiseaduse muutmise vastu, millega tänavustele parlamendi- ja presidendivalimistele alus pandi, väites, et tegeliku põhiseadusliku korra kehtestamiseks ja uute poliitiliste jõudude organiseerumiseks on vaja rohkem aega. Moslemi Vennaskond, teades, et nad lõikavad kiiretest valimistest kasu, kannustasid rahvast oma jah-sõna andma – ning võisid rõõmuga täheldada, et 77 protsenti selle jah-sõna ka andsid.
Hävitav kaotus referendumil oli liberaalsele leerile muserdav hoop, kuna tegemist oli esimese islamistide ja liberaalide poliitilise jõukatsumisega pärast revolutsiooni.
Lüüasaamist peaks võtma kui hoiatussignaali, mis kutsub liberaale ühinema ja oma ridu korrastama.
Kahjuks on aga nii, et liberaalse Egiptuse aur kulub peamiselt vana režiimi jälitamisele, mitte tulevikuks valmistumisele. Aprilli alguses kogunesid rahvahulgad taas Kairo kesklinna Tahriri väljakule, nõudmaks Mubaraki kohtu ette kutsumist. Nüüd, kus nende tahe on sündinud, süüdistatakse korruptsioonis kõiki ettevõtteid, millel vana režiimi päevil hästi läks.
Mõned liberaalid väidavad, et õiguse nõudmine ja vana režiimi kuritegude paljastamine on oluline, et rajatud saaks uus Egiptus. Ühtlasi kardavad nad, et kui Mubaraki «sügavalt juurdunud riigiaparaati» kohtulikult vastutusele ei võeta, tõstab see taas pead ja nurjab muutused.
Need argumendid on arusaadavad.
Samas võib liigne minevikule keskendumine tuleviku ohtu seada. Poliitilisi riske süvendab majanduse sügav allakäik. Turism oli Egiptuse jaoks ülitähtis, nüüd aga kardab enamik turiste siia tulla. Läinud nädalal olin ma Giza püramiidide juures sama hästi kui üksinda.
Ootele on pandud ka suur osa sise- ja välisinvesteeringuid. Inflatsioon on 18 protsenti, toiduhindade inflatsioon aga üle 50 protsendi.
Et tagada kas või mingisugune stabiilsus, valab valitsus raha toidu- ja energiasubsiidiumitesse. Eelarvepuudujääk on aga juba 12 protsenti SKTst ning välisreservid kahanevad olukorras, kus keskpank raskustega raha «püsti hoiab». Mõned kardavad, et Egiptus on teel maksebilansi kriisi suunas.
Rahvusvahelise Valuutafondi stiilis kasinusprogramm niigi vaeses riigis ei tuleks Mubaraki-järgsele ajastule just kasuks.
Kõigele sellele vaatamata on Kairos aga küllaga revolutsioonijärgset eufooriat. Tahriri väljaku meeleavaldustest osavõtnud on siiani saavutatust vaimustunud ja kogevad, et tulevik tõotab neile rohkem väärikust ja lootust.
Poliitilise ja majandusliku kaose oht on aga väga tõsine. Egiptuse liberaalid peavad kiiresti organiseeruma ja valimisteks hästi valmistuma.
Lääs ei tohi mingil juhul Liibüa, Süüria ja Jeemeni tõttu Egiptust unarusse jätta. Sest üle kõige sõltub araabiamaailma saatus sellest, mis saab rahvarohkeimast ja kultuuriliselt mõjuvõimsamast Egiptusest.
Üks peamisi presidendikandidaate ja juhtivaid liberaale Mohamed El Baradei ütles mulle möödunud nädalal: «Kui meil siin asi õnnestub, ei peata miski Araabiamaade marssi demokraatia suunas.»
Teisest küljest: kui Egiptus käest libiseb, võivad araabiamaailma kohal avanenud optimismitaevasse kerkida sünged tormipilved.
Copyright The Financial Times Limited 2011.